Michal: Helsingi tunneli ideel on jumet

Intervjuu küsimused tulevad teile Äriplaani esinejatelt, Eesti suurimatelt ettevõtjatelt. Mis te arvate, mida teilt küsitakse?

Ma loodan, et mõistlikke küsimusi. Üldiselt küsivad ettevõtjad ka otse küsimusi, nii et ei tohiks suuri üllatusi tulla.

Millised on Rail Balticu riskide maandamise plaanid? Milline on tegevus kõige mustema stsenaariumi korral?

Euroopa Liidu ja Läänemere regiooni jaoks oleks kõige mustem stsenaarium see, kui Rail Balticut ei tuleks. Riske on mitu, nende kõigiga arvestatakse. Etapiti välja tuues, siis riskid jaotuvad ettevalmistuse perioodi, mis puudutab kõike seda, kas on võimalik õigel ajal ehitama hakata, planeeringud, igasugused keskkonnanõuded, riikidevaheline koostöö. Hiljuti said osalevad riigid ka kokkuleppele, mida teeb keskne ettevõte, mida teeb iga riik ise. See on oluline ka teises pooles, kui Rail Baltic tööle hakkab – peab tegutsema ühiselt selle nimel, et seal ka kaup liiguks, kuna see on selle kõige tasuvuse alus. Riskide maandus on olemas. Täiendavaid tasuvusuuringuid tehakse veel. Järgmise aasta teises pooles peaks need olema laual. 2025 peaks Rail Baltic valmis olema.

Helsingi tunnel. Kas poleks nüüd paras aeg negatiivse intressiga laenu võtta ja kaevetöödega alustada?

Tallinna–Helsingi tunnel annab kindlasti kaubavahetusele hoogu juurde. Ka Soome põhjatipp, Põhja-Jäämeri, muutub laevatatavaks. Siis see kõik, mida soomlased ise Arctic Corridoriks nimetavad, mis põhjast alla, otse Euroopa südamesse välja liigub, see on kaubavahetuse mõttes vägagi jumekas plaan. Aga see on veel kümnete aastate kaugusel. Pikas plaanis on see ka Rail Balticule kasulik plaan. Kahe aasta pärast on põhjalik tasuvusuuring valmis ning selle põhjal saab otsuse teha. Igal juhul tasuks minna edasi nii hoogsalt kui võimalik. Paljudele tundub see helesinise unistusena. Mina aga arvan, et sel on jumet.

Millisena näete IT-sektori arengut? Kas valitsusel on plaan IT-sektori arendamiseks? Kuidas plaanitakse lahendada programmeerijate põuda? Eesti IKT sektor on väga hea mainega. Kohtudes kolleegidega, on see asi, mida regulaarselt ära märgitakse. Mida Eesti edasi teeb, on keskkonna hoidmine, et oleks olemas võimalus areneda. Kui vaadata sektori probleeme, ettevõtte arenemisvõimalusi, näiteks optsioonide küsimust, siis sellega tegeletakse. Järgmine suur probleem ongi valdkonna tööjõu nappus. Meie üritame 14 nädalaga koolitada 500 inimest, kes varem ei ole IT-sektoris töötanud, et nad IT-sektorisse, tarkvaraarendusse üle viia. Kui see pilootprojekt õnnestub, siis saame sellega ka edasi minna. Me toetame ka karjäärinõustajate õpet, kus räägitakse, mis on IT-sektoris tuleviku valikud. Taristuinvesteeringud ei tähenda vaid betooni või asfalti investeerimist. Lähiajal läheb käiku rahastus 175 kooli IT-taristu renoveerimiseks, raha läheb baasvõrgu rajamiseks üle Eesti, millest on ligi 4400 km juba rajatud, sel saab kiire ühendus tulevikus baseeruda. Kolme, nelja, viie aasta pärast on Tallinn üks nendest kohtadest, kust 5G-d hakatakse testima. Tulevik muuseas ei ole juhtme küljes. Tulevik on mobiilne, kiire ühendus. 

Meie IT-lembus ja võime erinevate programmide ja aplikatsioonide vahel asju ajada on eestlaste natuuris. Et mis sa ikka näost näkku asju räägid, eks ole? Lihtsam on läbi arvuti asju ajada. Meie valdkonnast nullbürokraatiast hoo saanuna ja üks põnevamaid asju, mis maksu- ja tolliamet teeb, on väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele sarnase platvormi tegemine, nagu seda on eraisikutele maksudeklaratsioone tehes. Kujutage ette, kui see sama lihtne oleks? See võtaks olulise seina ettevõtjaks hakkamise kartustest maha ja ettevõtjaid saaks rohkem. Maksu- ja tolliamet, kes on väga uuendusmeelne, on väga hästi kaasa tulnud ka jagamismajanduse juures, kus me oleme üsnagi ainulaadsed Euroopas. Eesti avatus uuele tehnoloogiale paistab silma ja teeb meid eriliseks ja põnevaks. Ärme seda häbene, anname parem hoogu.

Kas meil on plaan Eesti majanduse ümberkorraldamiseks olukorras, kus me ei saa enam ELile loota, toimub struktuurifondide ümberjagamine. Mis saab Eestist alates 2020?

Eesti majandus püsib elus ka pärast seda. EL raha üksi ei ole Eesti majandus. Vaadates, mis Euroopa rahastuse mahud ja võimalused on, siis näiteks transpordis on see orienteeruvalt 12%. See ei ole väga suur protsent, ilma selleta saame me ka edasi, kuid arukas oleks sinna ka tulevikus investeerida. Euroopa raha eest ongi tehtud investeeringuid selleks, et tasa teha Eesti mahajäämust, mis tekkis sellega, kui me ei olnud iseseisvad. Tänaseks on meie taristu tase oluliselt parem. Tulevikus tuleb sellevõrra juba vähem mingisse taristusse investeerida, kuna see on juba korda tehtud. Kindlasti tuleb taristusse juurde leida n-ö oma raha.

Transpordi valdkonnas tekivad küsimused, milline on see teedevõrgustik, kas see on selline nagu praegu või me tahame, et see oleks suurem, kvaliteetsem. Kui suur on kasutajaskond, kes on kasutajad ja mille alusel?

Üks asi, mida me oleme Eestis ka rääkinud, on raskeveokite ajapõhine teekasutustasu, selle väljatöötamiskavatsus läheb mingil hetkel ringlema osapoolte vahel. Sellest on räägitud palju, et Eestis sõidavad teiste riikide veokid, aga raha nad siia suurt ei jäta, kuigi kasutavad Eesti teid. See võrdsustaks Eesti ja  välismaised vedajaid, kindlasti on selle rakendamine vaja osapooltega Eestis põhjalikult läbi arutada.   

Millal mõni riigifirma börsile jõuab?

Mida varem, seda parem. Me räägime aastatest 2017, 2018. Ma arvan, et esimene pääsuke võiks olla Eesti Teed. Samuti Omniva pakiäri pool, see on arenev turg ja riik ei pea pakiäris osalema. Kaalume kõiki variante: nii osaluse börsile viimist kui ka strateegilise partneri leidmist. Ka EVR Cargo võiks osaliselt erakätesse minna, kui turg stabiliseerub. Cargo juhtkond toimetab tublisti ja viib ettevõtet õiges suunas. Metrosertil ja Teede Tehnokeskusel on funktsioone, mis võiksid täiesti vabalt minna eraturule. Lähtume põhimõttest, et neis kohtades, kus turg toimib tõrgeteta, on riik regulaator, tellija. Näiteks teehoolduses on piisavalt ettevõtteid, kes konkureerivad üksteisega ja suudavad turgu ka tulevikus omavahel konkurentsis hoida, seega riik ei pea seal olema osaline.

Mida võib ettevõtja riigilt oodata?

Vähest sekkumist. Et riik ei oleks tal ees, kui ta tahab tegutseda. Oleme koos tööandjate ja kaubandus-tööstuskojaga alustanud bürokraatia vähendamisega. Riik peab hoolitsema, et ta ei koormaks ettevõtjaid tarbetu paberipahna ja aruandlusega ega küsiks samasid andmeid uuesti. Riigi haldus peab olema piisavalt lihtne – see hoiab selle ka korruptsioonivabana. Eesti on nii pisike, et õnneks ettevõtjad ütlevad kohe ära, kui kuskil on kitsaskohti.

Kas pooldate pensionile mineku läve tõstmist 70. eluaastani?

Majanduse vaatenurgast peaks see ikkagi oleme kooskõlas eluea tõusuga. Kui vaadata tulevikku, siis on reaalsus see, et töökäsi jääb vähemaks, tööealist elanikkonda jääb vähemaks. Kui me tahame, et oleks olemas elanikkond, kes seda pensioni maksaks, siis läheb ju ometi vaja neid inimesi. Võib-olla, jäädes eakamaks, mu vaated muutuvad. Eakamaks jäädes tahaks ju ka päris ei midagi teha. Tuleb välja mõelda, mis need mehhanismid on, kuidas inimesed saaksid oma vaimseid võimeid rakendada ka hilisemas eas. Pentsik on see, et inimene tegelikult saavutab mingis valdkonnas kõrge taseme ja siis järsku peab töölt lahkuma. Olukorras, kus meil on vähe rahvast, on vaja, et kõik elu edendamises kaasa lööks.  Pensioniea ülevaatamine on kindlasti mõistlik ja seda ma kindlasti ei rutta kuidagi maha tegema.

Kuid pensionifondide tootlust tehakse maha ja …

(minister katkestab naeruga). He-he, nojah! Küsige lõpuni siis!

Mis pensionisammastest kümne aasta pärast saanud on?

Oeh… Pensionifondide tootlus… Ma ei oska isegi… Ütleme, mul pole õrna aimugi, kuidas nende pensionifondide tootlus täna on. Ma vaatan samamoodi nagu iga teinegi meist, vaatad seda tootlust ja mõtled, et huvitav, kuidas see küll niimoodi nüüd läheb, et pensionifondid ei ole nii tootlikud, kui me ootasime. Et see peaks ikka mitmekordistuma mõne aastaga. Reaalsus on, et see sõltub fondi agressiivsusest ja kõigest muust. Priit Alamäe kirjutas mõni aeg tagasi, kuidas pensionisüsteemide raha peaks rohkem saama suunata Eestisse. Ja ma arvan, et see on väga mõistlik. Et seda kasutataks arukal viisil. Eesti majandusse toomine järk-järgult ei ole üldse halb mõte!

Kumba leeri kuulute – Kaljurand või Kallas? 

Minu arust on mitu head kandidaati. Paljudel on ootus, et Reformierakond, kes on parlamendis suurim, ja omab ka valijameeste kogus pikimat pinki, et me peaksime erakondlikult taotlema presidendi kohta endale. Minu isiklik seisukoht on, et ühiskond peab olema tasakaalus. Mingisugust erakondlikku taotlust sellele kohale olla ei saa. Kui keegi on parim kandidaat, siis ta peab ise selleks tööd tegema. Siim Kallas on sinna teel, Marina Kaljurand samuti tegelikult. Ilmselt on omad ootused on ka Mailis Repsil.  Nemad on peamised pretendendid hetkel. 24. septembril võiks president valituks saada. Ja kui president ka valituks ei saa, siis ei jää midagi katki, läheb asi uuesti riigikokku ja alustame uuesti. 

Aga teie eelistus on …

Ütleme nii, et ma ei ole kurb, kui presidendiks saab Siim Kallas, ma ei ole kurb, kui presidendiks saab Marina Kaljurand. Mulle meeldib mõelda, et Eestil on president, kes suudab Eesti teha suuremaks ka väljaspool. Neid, kes suudavad sisepoliitikas öelda, et võib minna nii, aga võib minna ka teisiti, on jube palju. Neid, kes teevad ühte riiki suuremaks ja suudavad seda innustunult müüa, pole kunagi liiga palju. Näiteks selles samas IT valdkonnas. Mida iganes keegi ka meie praegusest presidendist arvab, tänane president on olnud väga aktiivne müügimees, ta tutvustab Eesti kuvandit ja see on see, mida sellise taseme liidrilt oodatakse. Vähemalt majandusvaldkonna poolt.

Mis pärast presidendivalimisi Reformierakonnas juhtuma hakkab?

Tuleb esmaspäev ja kõik lähevad tööle tagasi. Ei hakka midagi erilist juhtuma. See on loomulik, et parimate sõprade ringis on erinevaid arvamusi. Inimesed on ka Eurovisiooni laulude pärast tülli läinud, president on kindlasti sama hea põhjus, kuid küll üle saadakse.

Teist räägitakse kui järgmisest peaministrist?

Minust räägitakse igasuguseid lugusid. See ei ole kõige hullem lugu, mis minust on räägitud.

Aga mis teie enda väljakutse on? Saada presidendiks, saada peaministriks, taanduda poliitikast? 

Viimane juhtub kindlasti ühel hetkel. Mis sinna vahele jääb, ma ei oska öelda. Ma tajun, et ma suudan majandus- ja taristu valdkonnas teha seda, mis mulle meeldib. Siin on küll katuselt allakukkuvaid jääpurikaid pidevalt vaja püüda, aga ma ei saa salata, et mulle meeldib selline olukord, kus on tööd pigem rohkem kui vähem. Ma ei ole täna kuhugi minemas ega kuhugi tulemas, et kui keegi ennast kuskile ootama valmis sätib, siis seda ei maksa teha. 

Autor: Marili Niidumaa, Äripäeva konverentsid