Pensioni asemel perekonnakonto

Sündide arv Eestis on veerand sajandit olnud allpool rahvastiku taastootmise määra (22 000), jäädes 12 000 ja 16 000 lapse vahele aastas. Pensionipõlve heaolu sõltub elu jooksul makstud maksudest, mitte üles kasvatatud laste arvust. Vaesus tööelus kandub edasi vaesuseks vanaduspõlves. Süsteem on kriisis ja vajab uuendamist.

Riigi tugi kestab 20 aastat

Demograafilise olukorra parandamiseks ei ole mõtet edasi liikuda mööda Otto von Bismarcki sisse tallatud pensionikäänakuid, vaid tuleb saada ise teerajajaks. Teen ettepaneku seada sisse perekonnakonto süsteem: esimese lapse sündimisel alandab riik vanemate maksukoormust, kandes nende poolt pangas avatud ühisele arvele iga kuu 50 eurot. Kahe lapse korral laekub perekonnakontole 150 ning kolme lapse puhul 300 eurot kuus. Edaspidi suurenevad maksed 100 euro võrra lapse kohta kuus. Riigipoolne tugi kestab kokku 20 aastat.

Pank ostab valduskontole laekunud summa eest Vanguardi globaalset aktsiaindeksit ning jagab osakud perekonnakontode vahel laiali. Tehingud on kuluefektiivsed ning toimuvad kord kuus. Kümne aasta möödumisel vähendatakse aktsiate osakaalu 10% võrra ning viis aastat hiljem veel 10% ulatuses. Aktsiate müükidest laekuv raha suunatakse Vanguardi hajutatud võlakirjade indeksisse. Investeerimisperioodi keskmiseks oodatav tootlus on 8% aastas.

Esiklapse kahekümnendal sünnipäeval kantakse perekonnakontolt iga lapse kontole 5000 eurot, mida  saab kasutada iseseisva elu alustamise kapitalina. Samal ajal lõpevad riigipoolsed maksed perekonnakontole, kuid sellel olevaid vahendeid investeeritakse edasi keskmiselt viieprotsendilise aastatootlusega kuni vanema kontoomaniku 70. eluaastani. Investeerimisperioodi jooksul toimub igal aastal aktsiate osakaalu vähendamine.

Perekonnakonto loomise kulud ei ületa kümme miljonit eurot aastas, mis moodustab 0,11% riigieelarvest. Raha ostujõu säilitamiseks peab makseid inflatsiooni võrra suurendama. Rahvastiku taastootmise protsessi käivitudes kasvavad kulud 1-20 miljoni euro võrra aastas, saavutades haripunkti kahekümne aasta pärast, kui projekti tuleb finantseerida kuni 350 miljoni euroga. Riigieelarve kolmeprotsendilise annualiseeritud kasvu korral tähendab see iga viiekümnenda euro suunamist inimkapitali. Samal ajal hakkab tugevnev rahvastikupüramiid eelarvesse enam maksuraha tooma.

Eesti riigivalitsemise kulud on suured. Valitsussektoris töötab pea 120 000 inimest, mida plaanitakse nelja aasta jooksul alandada 3500 inimese võrra. Tempo on liiga aeglane. Erasektoris on tööjõudu puudu ning me reklaamime uhkusega e-valitsust igale Eestit külastavale delegatsioonile. Seame eesmärgiks vähendada valitsussektoris töötavate inimeste arvu kümne aastaga veerandi võrra ja projekti viie esimese aasta kulud on kaetud. Kuuendast kuni kümnenda aastani on vaja täiendavat finantseeringut 0,5% ulatuses SKTst. Järgneval viiel aastal kasvavad kulud 0,75%-ni ja sealt edasi igal aastal kuni 1% SKTst. Kaitsekulutustel 2% ulatuses SKTst ei ole mõtet, kui me ei investeeri alates aastast 2032 ühte protsenti SKTst enda järelkasvu. Lapsed on Eesti julgeoleku ning majanduskasvu parim garant.

Motiveerib lapsi saama

Perekonnakonto võlu seisneb selles, et ta motiveerib noori varem peret looma ja lapsi saama, sest sellest sõltub laste heaolu ja enda vanaduspõlve sissetulek. Kahe lapsega 30aastastele vanematele akumuleerub pensionieaks 168 000 eurot, samas kui kolme lapse puhul on summa 283 000 eurot. Lükates laste soetamist viie aasta võrra edasi, koguneb kontole vastavalt 34 000 ning 62 000 eurot vähem.  Mida enam on peres lapsi ja mida kiiremini nad sünnivad, seda suurem on perekonna rahaline võit.

Vanemaid tuleb ärgitada tulumaksusoodustusega perekonnakontole sissemakseid tegema. Kui kolme lapsega 35aastased inimesed investeerivad lisaks riigipoolsetele maksetele iga kuu 200 eurot, kindlustavad nad igale lapsele 5000 eurot stardiraha ning pensionipõlveks on kogutud 550 000 eurot. Ühe pensionäri surma korral saab teine summat edasi kasutada. Varase surma korral läheb kogutud reserv lastele. Lahutuse korral jagatakse summa pooleks.

Teise pensionisamba peamine Achilleuse kand on kõigile kodanikele peale surutud läbipaistmatu annuiteetväljamaksete süsteem, mis ei teeni pensionärile lisatootlust. Pensioniea saabudes ajab kindlustusfirma investori lüpsilehmad oma lauta ja hakkab neid otsast tapma, leidmaks väljamakseteks vajalikke ressursse. Karja tõuaretuse ning järelkasvuga ei tegeleta. Kui Mari juhtub Jürist kauem elama ja Mari veised on juba liharoaks läinud, siis makstakse talle pensionit Jüri karja arvelt. Kui mõlemad surevad vahetult peale garantiiperioodi, jätab kindlustus loomad endale.

Perekonnakonto puhul paigutatakse passiivsetel investoritel vanema kontoomaniku 70aastaseks saamisel kogunenud reserv deposiiti, kust on võimalik intressitasemete normaliseerimisel teenida 2% aastatootlust. Järgneva kahe kümnendi jooksul makstakse igal aastal võrdsetes osades 5% reservist välja. Poole miljoni eurose portfelli puhul laekub igas kuus 2083 eurot ning pere vanima liikme 90. sünnipäeval makstakse ühekordselt välja perioodi jooksul teenitud intress 98 400 euro ulatuses. Aktiivsetel investoritel peab säilima võimalus ise oma raha majandada. Nii saavad targad ja ettevõtlikud jätta lüpsilehmad alles ning elatada end piimast. 500 000 eurose kapitali korral on mõõduka riskiga võimalik genereerida perele kuus 2000 eurot, ilma et reserv kahaneks.

Euroopa heaolumudelit toetav pensionisüsteem ei ole madala sündimuse tõttu enam võimalik. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval saab laulva revolutsiooni ajal sündinud põlvkond 30 aastaseks. Teeme Eestile ja noortele perekonnakonto loomise näol kingituse, mille väärtus ajas vaid kasvab!

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.