Digitaalne sularaha – odavam, kas ka mõttekam?

Eduka Eesti konkursil ilmus Äripäevas Priit Pekarevi arvamuslugu, kus ta pakkus välja, et Eestis tuleks kasutusele võtta digitaalne sularaha. See on süsteem, mis lubab inimesel maksta toote või teenuse eest, kandes summa ühest arvutist teise. Digitaalne raha on sarnaselt paberrahaga keskpanga väljastatud ja igal rahaühikul on unikaalne seerianumber. Erinevalt krediitkaardi ja pangakaardi süsteemidest, on digitaalne sularaha anonüümne – kui see kandub ostjalt müüjale, ei ole võimalik ostja kohta infot hankida.

„Ideel jumet kindlasti on,“ ütles LHV makselahenduste osakonna juht Jüri Laur, kelle sõnul tuleks projekti õnnestumiseks kõigepealt selgeks teha, millised on eesmärgid ning mida võidaks sellest lõpptarbija ehk kodanik. „Praegu on Eestis põhimõtteliselt kõigil taskus kaardid ja enamik igapäevastest tehingutest nende kaudu ka käivad,“ möönis Laur. Seda käitumismustrit on ta sõnul üsna raske murda. Mobiiliga maksmist iseloomustas Laur veel veidi kohmakana ja lisas, et see vajaks massidesse murdmiseks tugevamat motivaatorit. „Lisaks on Eestis levima hakanud viipemakse, mis teeb kaardiga ostmist veelgi kiiremaks ja mugavamaks,“ selgitas ta.

Reaalset kasu digitaalse sularahaga arveldamises näeks Laur selles, et ettevõtjate jaoks väheneksid riigisiseste maksete töötlemise kulud. Samas ei oleks see tema sõnul piisavalt suur võit, et säästetud raha ka lõpptarbijaga jagada. See aga omakorda võiks olla üks motivaatoritest digitaalse sularaha rohkemaks kasutamiseks.

„Innovatsioon ei ole alati orgaaniline,“ arvas Laur, tuues näiteks ID-kaardi ja digiallkirjastamise. „Massidesse läks see tänu faktile, et ID kaart on kohustuslik isikut tõendav dokument. Mobiil-ID, mis on minu arvates fantastiline lisateenus ja igapäevase elu lahutamatu osa, kasutab ID-kaardi kõrval vaid käputäis inimesi,“ nentis ta.

Priit Pekarev kirjutas, et riigil kulub 2012. aasta Eesti Panga statistika järgi sularaha käitlemisele 0,6% SKPst ehk ca 120 miljonit eurot. Laur spekuleeris, et ilmselt tuleks käitlemiselt tuntava kokkuhoiu saavutamiseks sularaha täielikult elimineerida.

„Varimajanduse, maksupettuste ja kuritegeliku raha liigutamise vähenemise suhtes ma samuti nii optimistlik ei oleks. Seni, kuni sularaha eksisteerib, on üpris lihtne vanamoodi jätkata,“ viitas Laur Pekarevi seisukohale, et digitaalne sularaha aitaks nende probleemide lahendamisele kõvasti kaasa. Võit oleks Lauri sõnul kindlasti võimalik, kuid seda tingimustel, et digitaalne sularaha jõuaks massidesse ning tehtaks järeleandmisi tehingute privaatsuse osas.

Lauri sõnul on LHV ehitanud blockchain-tehnoloogial töötava infrastruktuuri ja makserakenduse, mis oleks suuteline nii-öelda digitaalse sularaha teenust pakkuma juba praegu.

Mõttevälgatus pani muretsema

Danske Banki tegevjuht Ivar Pae nimetas Pekarevi lugu huvitavaks mõttearenduseks. Uusi ja tõhusamaid makselahendusi otsitakse tema sõnul aktiivselt, kuid möönis, et need leiavad aktsepteeritava mahu piiriüleses kasutuses. „Eesti turg tundub liiga väike, et kulutused taristu ja tehniliste lahenduste juurutamiseks end õigustaks,“ arvas Pae.

Pae sõnul tekitas talle kergeid muremõtteid Pekarevi artikli lõpus välja käidud idee, et tulevikus võiks kaaluda ka kohustuslikku üleminekut digitaalsele sularahale. „Mitte kogu Eesti ei ela sarnases digitaalses tuules nagu Harjumaal tavaks. Sularahal on Eestis tervikuna jätkuvalt oluline roll,“ sõnas ta. Pae sõnul liigume juba täna digitaalse raha suunas, kuid leidis, et areng peaks toimuma loomulikus tempos.

Kai Realo, Circle K Eesti (endise Statoili – toim) peadirektori sõnul puudutab teema iga kaubandusettevõtet. „Sularaha käitlemine on väga kallis ja ajamahukas. Kuni igas kassas ei võta vastu ja väljasta raha masin, tuleb kulutada inimeste aega selle lugemiseks, pakkimiseks ja töötlemiseks,“ sõnas ta, lisades, et kuidagi peavad sularaha käitlemise eest maksma kõik – nii ääremaa väike külapood kui supermarket.

Realo ütles, et ilmselt oleks sularahavaba maailm iga kaupmehe unistus, kuna vaid väga väikse käibe või ühe müügikohaga ettevõtted saavad sularaha käidelda odavamalt. „Muudel juhtudel tuleb lisada tööjõukulud, mis on seotud raha lugemuse ja korrektse arvepidamisega, rääkimata nendest kuludest, mis on seotud rahaveo teenuse sisseostmisega,“ selgitas ta.

Maailma, kus sularahal kohta pole, on Realo arvates keeruline ette kujutada. Samas avaldas ta lootust, et makselahendused arenevad ning tekib müntidele ja kupüüridele rohkem alternatiive. „Ootan neid pikisilmi,“ võttis ta teema kokku.

Finantsinspektsiooni juhatuse liikme Andre Nõmme sõnul peaks küsimusele lähenema ühiskonna loomulikku arengut silmas pidades. Seni, kuni paber- ja metallraha on veel seaduslikud maksevahendid, võiks Nõmme arvates küsida, kas uue instrumendi tarbeks eraldi mainekujundust teha on kohane või vajalik. Tema sõnul peaks arengu mootoriks olema eelkõige eraõiguslikult pakutavad võimalused ning inimeste harjumused ja nõudlus.

Pangaliit: sularaha hääbub

Eesti Pangaliidu tegevdirektori Katrin Talihärmi sõnul nõustuvad nad Pekarevi hinnanguga vähendada sularaha osakaalu majanduses. „Sularaha kõige kallim maksevahend ja sularahaga kaasnevad riskid, mis tulenevad tema anonüümsusest ja atraktiivsusest varimajanduses,“ ütles Talihärm.

Talihärm ütles, et sularaha osatähtsus on järjest vähenenud ja moodustab praegu jaekaubanduses umbes 40% käibest. Rolli mängivad viipekaartide turule tulek, pangamaksete kiirem liikumine ja infotehnoloogia areng. Talihärmi sõnul lisandub kindlasti uusi mugavusi, mis teevad raha liigutamise nutiseadmete abil sularahaga toimetamisest intuitiivsemaks, kiiremaks ja mugavamaks. „Tõsi, eelduseks on mobiililevi ja täis aku,“ möönis ta.

Pekarevi arvamuse kohta, et digitaalne sularaha võimaldaks likvideerida varimajandust ja vähendaks ümbrikupalga maksmist ja käibemaksupettusi, ütles Talihärm, et selles nii kindel olla ei saa.