Julge plaan: Eestisse sinimerekarpide kasvandus

„Kõik on võimalik. Põhimõtteliselt saaks siin ka Lamborghinisid toota. Inimesed on üsna palju hüpanud tundmatus kohas pea ees vette. Eestis on see viimastel aastatel pigem iseloomulik. Osa inimesi tahab kõike proovida – võõras tundub nendele huvitav ja kasulik,“ on kalakasvataja ning kala- ja vähikasvatajate liidu juhatuse liige Aarne Liiv kriitiline. „Vesiviljelusse on palju uusi tundmatuid inimesi tulnud. Alustanud projektidega ja need ükskõik millises faasis pooleli jätnud.“

Kasvandust plaaniv Janno Joosep usub oma ideesse ja kriitika üle ei imesta. „Vanad tegijad suhtuvad kõigesse, mis on uus, alguses skeptiliselt. Samas on teada, et Eestis on palju innovaatilisi asju: kes tahab vetikakasvandust tegema hakata, kes karbikasvandust.“

Avalikkuse eest varju hoidev Joosep on laia haardega, tegutsedes eri valdkondades, alates kirjastamisest ja lõpetades parfümeeriaga. Karbikasvanduse plaanide taga on mehe firma Agro marine, mis nüüd vesiviljelusele keskendub. Joosepi viis aastat tagasi loodud ettevõte on varem kandnud nii Brinelli kui Bike & Ski nime.

Bike & Ski, millele kuulub Viljandi rattakauplus, loodi uuesti nelja aasta eest. Läinud aastast on Joosep sellegi omanik. Joosepile kuulub veel tarkvara kirjastav Webread ja ärinõustamisega tegelev Eldest trade ning abikaasaga kahepeale omab Joosep raamatupidamisfirmat Berrichi. Peale selle on Joosepid parfümeeriaettevõtte Furcella juhatuses. Varem oli Joosep nüüdseks kustutamishoiatuse saanud raamatupidamisettevõtte Saldo Plus omanik.

„Mõtteid ja ideid on. Mina olen peaasjalikult ikkagi kirjastaja. Kes teeb, see palju jõuab,“ kommenteeris Joosep.

Otsib innovatiivsust

Mõte sinimerekarbikasvandusest on Joosepi peas küpsenud umbes poolteist aastat. Pealegi ei ole Eestis sinimerekarpe ehk söödavaid rannakarpe kasvatatud. "Norras ja mujal tegeletakse sellega päris palju, tundub hea plaan. Innovatiivne,“ selgitas Joosep, kes laenas idee Norra ja Taani kasvandustelt, mille tööd vaatamas käis.

„Ma ise väga usun sellesse,“ jätkas Joosep, kuid tõdes, et tal on korraliku tulusa kasvanduseni veel pikk maa käia. Esmalt on plaanis kevadel püsti panna katseliinid Saaremaa ja Hiiumaa lähistel: Soela väinas, Abruka saare lähedal, Lõmala sadamas ja Võirahul. Selleks ootab Joosep 50 aastaks mõeldud hoonestusluba Tehnilise Järelevalve Ametilt (TJA).

Joosepi firma kirjutas TJAle saadetud taotluses, et karbid kasvaksid kolme kuni nelja sentimeetri pikkuseks. Keskkonnaamet lükkas selle enda saadetud kirjas ümber: siinses rannikumeres jäävad rannakarbid ainult kahe kuni kolme sentimeetri pikkuseks.

Nende väiksus on ka põhjus, miks Joosep ei taha karpe inimeste söögilauale toota, vaid kasvatada loomasöödaks ja maheväetiseks. „Kui kasvanduse käima saame, siis arvan, et see on tulus. Saadavat biomassi on võimalik väga edukalt müüa,“ sõnas Joosep.

Rahulik start

Joosep ja tema abikaasa Berit, kellele jääb firmas raamatupidaja roll, ei ole varem vesiviljelusega kokku puutunud, nii et nad vajavad teadlaste tuge. „Kui pilt on selge, kuidas karbid siin kasvavad, siis saab edasi minna. Tahame vaikselt peale hakata. Kui sinimerekarbid kasvavad hästi, siis on maailm suur ja lai ning ideid ja innovaatilisi mõtteid väga palju,“ rääkis Joosep. Näiteks saaks karpide kestast looduslikku kaltsiumi, mis hinnas on.

Kasvanduse käimapanemiseks kasutab Joosep oma raha, peale selle soovib investoreid kaasata, kuid nende nimesid ei osanud ta veel välja käia. „Investori juurde peab minema, kui on konkreetne plaan. Meie alles katsetame. Oleme sellega vaikselt tegelenud igapäevaste toimetuste ja teiste äride kõrvalt. Elame-näeme.“

Mitmete firmade, kaasa arvatud Agro marine’i asukohaks on märgitud Mõigu Ehituskoondisele kuuluv kinnistu. Firma omanikud on Aleksander Pajuri, Toomas Arumäe ja Härmo Lehtsalu – kõik kolm figureerivad ka Äripäeva rikaste edetabelis. „Me ei ole nendega tuttavad ausalt öeldes. Lihtsalt rendime nende käest ruume,“ selgitas Joosep.

„Huvitav ettevõtmine, kasumlikkus probleem“

Maaülikooli lektor Heiki Jaanuska kahtleb sinimerekarpide kasvatamise kasumlikkuses.

Läänemeres on hiljuti juba sinimerekarpide testkasvatamisi tehtud, rääkis maaülikooli vesiviljeluse osakonna spetsialist Heiki Jaanuska. Nõrgad küljed on siinse vee jahedus, madal soolsus ja talvel jäätuv meri. „Seda ei pea isegi proovima, vaid on teada. Meie loodus ei ole nii helde, et suuta edukalt konkureerida mõne Vahemere kasvatajaga – suuri inimtoiduks mõeldud karpe on meil väga raske kasvatada,“ lausus Jaanuska.

Karpe loomasöödaks kasvatades peab see Jaanuska hinnangul kujunema mahuäriks. „Huvitav ettevõtmine, kasumlikkus on probleem. Loomasööda hind on oluliselt väiksem kui inimtoiduks kasvatatavate karpide oma.“

Kasulikuks peab Jaanuska seda, et sinimerekarbid puhastaksid reostatud Läänemerd. „Kusjuures nad puhastavad vett märkimisväärselt, kui seda ühel alal väga intensiivselt teha. Võib juhtuda, et mikroorganismid, keda karbid söövad, saavad otsa.“

Kalakasvataja Aarne Liiva sõnul on tüüpiline viga uue asjaga suurelt alustamine. Liiv pooldab, kui kasvandused arenevad loomulikul teel, mida Janno Joosep enda sõnul tahabki teha. Liiv jagas uuele tulijale soovitusi. „Tuleb teha katsekasvandused, väiksemahulised projektid. Pealegi nõuab see tööjõudu: lihtsamast töömehest kuni juhtajuni välja. Kõigil neil peab olema piisav kogemus, et sellel turul läbi lüüa.“

Eestis toodetakse Liiva sõnul kõige rohkem vikerforelli, sest selle kasvatamise kogemus on pikim ja ostja on forelliga harjunud. „Võrdub sealihaga. Kui jaanalinnuliha müüma hakata, siis turg kasvab aeglaselt.“

Teenib plusspunkte

Kümme aastat kala kasvatanud Priit Lullale uue ettevõtja turuletulek meeldib. „Peaasi, et asjast asja saab. See oleks vahva ettevõtmine,“ kiitis ta.

Lulla ei ole nii kriitilise suhtumisega kui Liiv, nentides, et üldiselt ongi vesiviljelus eestlastele võõras ala. „Karjakasvatuse ja põlluharimisega oleme siin aastatuhandeid tegelenud, emapiimaga antakse teadmised edasi, aga vesiviljelus on põhimõtteliselt alles paarkümmend aastat vana. Veeorganismide kunstlikes tingimustes kasvatamine on lapsekingades,“ rääkis Lulla ja viskas kivi ülikoolide kapsaaeda.

„Nad ei tegele sellega, mis sektorit edasi aitaks. Karbikasvatust tuleks uurida, katsetada ja siis tuleb ettevõtja, kellel on teadlase tugi võtta. Vesiviljelusele keskendunud veterinaare Eestis näiteks ei ole,“ põhjendas ta.