Ukraina promenaadist sai Vichmannile Kolgata tee

Kui seni on peamiselt näiteid, kus Eesti investorid, olgu Armin Karu kasiinofirma või Hillar Tederi kinnisvaraäri, paluvad abi oma investeeringu kaitsmisel Ukrainas, siis seekord käib sõda Musta mere äärse investeeringu vastu. Lugu ise ja süüdistused on vastuolulised ja segased ning nii ühe kui ka teise poole versioone toimuvast on keeruline tõestada.

Nimelt sai eelmisel aastal teatavaks, et Marcel Vichmannile kuuluv ettevõte Litus Maris kavatseb ehitada Ukrainasse Odessa oblastisse Zatoka külla 12 kilomeetri pikkuse promenaadi. Tegemist oleks Ukraina pikima promenaadiga, mis oleks ka üks pikemaid Euroopas. Piirkond on kujunenud turistide meelispaigaks pärast seda, kui Venemaa okupeeris Krimmi. Hinnanguliselt külastab tänavu Zatokat kaks miljonit turisti.

Peale presidentide, peaministrite ja ministrite ka näiteks ÜRO peasekretärile läinud kirja saatjaid esindav advokaat Stanislav Klimenko selgitas Äripäeva sõsarlehele Delovõje Vedomosti, et Vichmannile kuuluv ettevõte püüab väidetavalt haarata kontrolli küla peamise ressursi, rannaala, üle ja sellel toimuva kaubanduse monopoliseerida. Seevastu Vichmanni esindajad ei pea vastaspoolt kohaliku külanõukogu esindajateks, vaid katteks kohalikule kuritegelikule grupeeringule, kes soovib ise saada kontrolli kõnealuse maa-ala ja kaubanduse üle.

Konflikti teravust tõestab seegi, et tänavu mais levis kulutulena uudis, et Odessas tapeti Vichmanni esindav advokaat Aleksandr Pogorelõi. Hiljem selgus, et tegu oli prokuratuuri lavastusega kurjategijate tabamiseks, mille käigus vahistatigi kolm palgamõrvarit.

Kummagi osapoole versioonid on risti vastukäivad. Näiteks visatakse avalikus kirjas õhku promenaadi ebaseadusliku hõivamise ja dokumentide võltsimise süüdistused. Kirja autorite esindaja Klimenko hinnangul tähendab projekti elluviimine Zatokale mitte arengut ja heakorrastust, vaid suure rannaala hõivamist eraisikute poolt. Tema selgitusel ei pea küla elanikud ja osa kohaliku volikogu liikmeid võimalikuks anda kogu promenaad ühe omaniku valdusse, sest sisuliselt tähendaks see monopoli. Klimenko väidab ka, et Vichmanni ettevõttele pole antud isegi ehitusluba.

„2015. aasta juunis pidulikult avatud rannapromenaadi esimese kilomeetri ehitusloa andis Zatokovski alevinõukogu kohalikule ettevõttele Goldensun. Meedias avaldatud andmed, et rannapromenaadi ehitab Eesti investor Marcel Vichmann, ei vasta tõele,“ seisab kirjas. „Zatokovski alevinõukogu koosoleku võltsitud otsuste alusel ilma saadikute nõusolekuta ja kohtu ebaseadusliku otsuse alusel omastas Litus Maris 6,5 hektari suuruse alevi rannaala. Avalikku konkurssi investori leidmiseks ei tehtud, mingeid kokkuleppeid ega memorandumeid Vichmanni firmadega ei sõlmitud. Sisuliselt, tuues ettekäändeks välisinvesteeringute kaitse, teostas tema (Marcel Vichmanni – toim) advokaat kuritegeliku ülevõtu,“ leiavad kirja koostajad.

„Diplomaatilisest skandaalist on veel asi kaugel, kuid kui nii jätkub, pean lendama Eestisse. Kas tõesti keegi ei näe, et Eesti ärimees ja tema advokaat tegelevad agressiivse ülevõtmisega?!“ rääkis Klimenko Delovõje Vedomostile.

Vichmanni esindajad näevad aga olukorda hoopis teisiti. Nende selgitusel seati detailplaneering alale juba 2005. aastal, kuid omavalitsusel polnud raha selle elluviimiseks. Alles aastal 2013 sõlmis kohalik võim advokaat Aleksandr Pogorelovi firmaga Privilegia lepingu investori leidmiseks ning selleks osutuski Marcel Vichmann. Seejärel töötati välja Zatoka turismiarengu plaan, mis peale promenaadi nägi ette kaldapealse väljaehitamist, mille kiitis heaks Zatoka külanõukogu ning seda tutvustati ka avalikkusele.

Eelmise aasta suvel rääkis Vichmann intervjuus nädalalõpulehele LP, et projekti pakkusid talle Ukraina äripartnerid. „Ja neil õnnestus mind veenda pooleteiseaastaste läbirääkimiste tulemusena. Seal on üsna haruldane liivarand ja ajalooliselt suviti väga palju puhkajaid,” iseloomustas Vichmann.

Ta lisas toona, et kuna suvepuhkuse sihtkohti Ukrainas on pärast Krimmis uue reaalsuse tekkimist tunduvalt vähem, eeldab ta Zatoka populaarsuse suurenemist. „Teenime investeeringuga seotud teenuste müügist. Raamatupidamislikult on plaanis jõuda kasumisse juba sel hooajal, aga kasum on ju, nagu ikka, tõlgendamise ja arvestamise küsimus,” kommenteeris Vichmann.

Tõsi, ta möönis, et kui oleks investeerima hakates ette teadnud, et riigis algab peagi raskerelvastusega sõjategevus, poleks ta seda sammu ette võtnud. „Püüan kohaneda. Hetkel väljendub see investeerimise jätkamises,” ütles ettevõtja.

Marcel Vichmanni koguinvesteering Ukrainasse on tema sõnutsi mõõdetav kaheksakohalise arvuga ja Zatoka promenaadi nüüdne ilme on sellest kõigest mõni protsent.

Kokku plaaniti ehitada 12 km pikkune promenaad ning investeeringu tõsiseltvõetavuse tõestuseks ehitati juba mullu valmis esimene kilomeeter. „Kui esimene kilomeeter oli valmis ehitatud, sai Litus Maris heakskiidu maa rentimiseks. Pärast valimisi, kui Zatoka külanõukogu esimees ja talle lähedased saadikud kinnitasid oma positsioone, moodustasid nad nõukogus oma grupi ning hakkasid investorilt nõudma 30protsendilist osalust projektis. Ähvardused saabusid SMSiga, sotsiaalmeedia vahendusel, telefonikõnedes ja eravestlustes,“ väidavad Privilegia juristid.

Järsku kadusid külanõukogust kõik dokumendid. Dokumendid kadusid ka kohalikust maa-ametist ning külanõukogu esimees keeldus rendilepingule alla kirjutamast. Kui Litus Maris juhtumi avalikuks tegi, siis algatati küll uurimine, kuid nõukogu keeldus ikkagi sõlmimast lepingut, milles mängis võtmerolli külanõukogu sekretär Vjatšeslav Bokii.

Nii mindi kohtusse, mis sundis lepingu jõustuma. Väidetavalt oli just Bokii see, kes tellis Vichmanni advokaadi Pogorelõi mõrva, mis õnnestus ära hoida. Bokii astus mais ametist tagasi ning tema asemel määrati külanõukogu sekretäriks Natalia Vernigora, kes soosib koostööd Eesti investoriga.

Bokii aga püüdis taas võimu haarata nii ise kui ka endale lojaalsete isikute kaudu, kuid see ei õnnestunud. Septembris vahistati ta kahtlustatuna eelnimetatud mõrva planeerimises.

Vichmanni advokaatide kinnitusel on nende võimumängude eesmärk võtta neilt käest rannaäärne arendus, jätkata maa kantimist ning pakkuda suvisele kaubandusele „katust“, mis toob asjaosalistele igal aastal suurt, miljonitesse ulatuvat tulu.

Vastavalt kokkuleppele saab Vichmanni firma rannaribast rendile umbes 12 kilomeetri pikkuse ja 6 meetri laiuse ala. Külal ei tule oma eelarvest Tkatšenko sõnul ehitamisele ja hooldusele välja käia mitte ühtegi senti. Rannalõigu rent on kuus 2300 eurot, praeguseks on mullu ehitatud promenaadi algus aga juba lagunema hakanud.

Küsimusele, kuidas Vichmanni firma kasumlikult investeeringut tagasi teenib, vastas Tkatšenko, et ehitatud kõnnitee kuulub ettevõttele ning teenima hakkab projektidelt, näiteks restoranidelt, hotellidelt ja muult. Kuidas täpsemalt, Tkatšenko vastusest ei selgunud.

Praegu puhkab Zatokas kõrghooajal 1,5 miljonit inimest. Arvutused näitavad Tkatšenko sõnul, et igaüks neist kulutab seal puhates minimaalselt 100 dollarit, tänu millele ringleb kuurordis vähemalt 150 miljonit dollarit. Selle raha eest saavad turistid praegu Tkatšenko arvates vähe meelelahutust, kuid näiteks veepark ja promenaad muudaks seda tulevikus, sest koht tõmbaks ligi rahakamat turisti. Kui Zatoka avastaks praegusest näiteks 200 000 inimest rohkem, kellest igaüks loovutaks 200 dollarit, siis võidaks kuurot lisaks 40 miljonit dollarit.

Rannaala ehitusprojekt on ühest küljest väga hea kaubanduse elavdamiseks, kiitis Tkatšenko. Ettevõtete kasumlikkus kasvab juba tänu sellele, kui turist leiab ühelt rannatänavalt kõik teda huvitava – olgu need restoranid, hotellid, jahtklubi või poed. Peale selle on Tkatšenko hinnangul vaja tõsta Zatoka kuurorditeenused järgmisele tasemele, seejärel tunneksid koha vastu huvi ka uued investorid, kes ehitaks vanade puhkemajade asemele kaasaegseid. Samuti ei ole projekt Tkatšenko hinnangul sõltuv Ukraina kohalikust poliitilisest olukorrast, sest Vichmann on hea mainega välisinvestor.