Aasta ärimees

Kuigi tema sõpruskond on värvikirev ja seinast seina, siis iseloomustab enamus teda sarnaselt – suuremeelne isiksus, kelle elus on palju lõbusaid ja humoorikaid lugusid. Tuuakse välja tema hajameelsust ning mängulisust, rõhutatakse head ärivaistu ja tarkust. Positiivset maailmavaadet, kuid samas realistlikkust.

Sõprade iseloomustuste ja juttude põhjal on Lõhmus nagu kameeleon, kes vahetab värvi vastavalt olukorrale ja meeleolule. Kord on kohtumisel pangas, siis remondib keha ja vaimu Indias, siis pidutseb sõpradega mõnes Tallinna öölokaalis ja lõpetab peo näiteks Tais. Siis istub kontserdisaalis ja naudib muusikat. Järgmisel hetkel vaatab lennuki kabiinist piloodi kõrval mööduvaid lennukeid ja all olevat maailma ning juba järgmisel hetkel nuputab ta Eesti kõmurežissööri Ken Saaniga koos mõnd uut tele-ideed, millega Eesti rahvast raputada.

Ken Saan ei oskagi Rain Lõhmuse kohta ühte lugu välja tuua, sest seiku selle mehega meenub nii palju, et võiks terve raamatu kirjutada. Ja osa lugusid on nii pikantsed, et ei kannataks trükimusta.

Kolleegi Raivo Heina sõnul on Rain Lõhmus tark ja erudeeritud inimene, kuid teinekord väga jäärapäne. Samas ta tunnistab, kui pole teinud õiget otsust. Erkki Raasukese sõnul iseloomustab Lõhmust “omas ajas kulgemine” ning Jüri Mõisal tulevad temaga seoses naljakad lood nagu varrukast.

Rain Lõhmuse nime nimetamine paneb inimesed mõtlema. Ja mõtlema mitte selle pärast, mida ometi rääkida, vaid millist lugu sobib rääkida. Värve tema elus on. Ning ka raha, millega neid värve omavahel segada ja kombineerida.

Ta liigub oma ajas

Erkki Raaasuke, endine LHV panga juht ja meeskonnakaaslane Hanspanaga aegadest. Tunnevad teineteist 23 aastat.

Rain Lõhmus võttis mu 1993. aastal Hansapanka tööle. Töövälisel ajal tegime sporti, kuid muidu meil seal vabal ajal palju aega koos ei veedetud. Sai rattaga sõidetud, joostud.

Edukatel ettevõtjatel peab olema ebatraditsiooniline mõtlemine, mis temal kindlasti on. Ta suudab näha ja leida kombinatsioone seal, kus keskmine inimene ei näe.

Isiklikul tasandil on ta hajevil ja eemal. Talle pakuvad huvi teistsugused asjad kui keskmisele inimesele. 23 aasta jooksul ei meenu mulle ühtegi episoodi, kus ta oleks olnud kuri või vihane või segaduses – need asjad ei jää temasse kinni, ta kehitab õlgu, mõtleb ja leiab uue lahenduse.

Tema peale on võimalik solvuda või pahaseks saada, kuid riidu pidada pole võimalik, sest pole riiu vastaspoolt.

Üks vahejuhtum iseloomustab teda hästi. Hansapangas hakkasime me esimese asjana ette valmistama võlakirjaemissioone erinevatele Eesti ettevõtetele, kes võiksid võlakirjaturu kaudu laenata. Käisime ettevõtetega kohtumas ja tutvustamas ideed.

Kord kui olime jaanuari lõpus jälle minemas ühele, ootasin ma Raini Kawe kontori ees õues. Rain oli tavaliselt Liivalaia majas ja võttis mu peale. Ootasin seal 5 minutit, 10 minutit, 15 minutit. Ja nii läks, et me jäimegi elegantselt kohtumisele 25 minutit hiljaks.

Kuid see on midagi sellist, mis käib temaga kaasas. Ka 23 aastat hiljem, leppides temaga kellaaega kokku, liigub ta väga tihti omas ajas. Ta võib tulla kas pool tundi varem või pool tundi hiljem. Ebatõenäoline on see, et ta jõuaks õigeks ajaks.

Rain on moodne mees

Jüri Mõis, meeskonna- ja mõttekaaslane Hansapanga aegadest

Rain on kogu aeg moemees olnud. Kui esimest korda tulid lumelauad, siis tema muidugi hakkas kohe lumelauameheks. Kui tulid väikesed motorollerid – vespad –, siis tema oli kohe rollerimees.

Me elasime toona üks ühel ja teine teisel pool Pääsküla raudteeületuskohta. Raudtee läheb seal 45 kraadi all. Rain tuli meile esimest korda külla. Jäi hiljaks ja rääkis, et jube jama juhtus, et tal see motoroller kukkus pikali. Ma küsisin vastu, et: „Sa kukkusid või?“, ja Rain vastas: „Ei, mina ei kukkunud, mina jooksin edasi, aga roller kukkus pikali!“. Roller oli tal kukkunud ja sõitnud raudteerööbastest üle. Väiksed rattad läksid sinna raudteerööpasse ja siis ta jooksiski seal ilma rollerita edasi… (Mõis naerab ohjeldamatult seda lugu rääkides).

Teine lugu on pangandusest. Rain käis Soomes, tuli ühe Soome targa juurest tagasi ja teatas, et Soomes enamus maksed on viitsiirded. Et me peame ka hakkama neid tegema. Ta ütles, et ta ise ka täpselt ei tea, mis see viitsiire on, aga midagi sellist, et saad ise valida aega, millal ülekanne toimub. Viitsütik nagu. Me tegimegi selle asja valmis, siis tuli välja, et ta oli tegelikult valesti aru saanud. Tegelikult tähendas see soome keeles maksekorraldust, kus on viitenumber.

Rain hakkas kaskadööriks

Ken Saan, sõber PIMP TV päevilt.

Ta on elus inimene. Hoogne fenomen, mitte n-ö ärimees ärimees. Temas on mängulisust ja huumorisoont. Ükskord me sattusime temaga Itaalia lennul Estonian Airi piloodikabiini. Nägime seal eemal siis ühte lennukit ja palusime piloodil tiba lähemale võtta – ta võttiski. Kui palusime luba juhtida, siis teatas piloot, et ei saa, ta võib selle eest vangi minna.

“Alpimaja” on filmitud näiteks tema juures Šveitsis. Seal filmis oli üks mägi, kust mitte keegi ei julgenud alla sõita. Siis hakkas Rain kaskadööriks ja sõitis mäest alla. Ütles, et teeme ära, pane kaamera käima! Ta ongi seal filmitiitrites kaskadöörina kirjas. Tuli mäest alla viuh-viuh. Tema kodu oli meile laagriks võtete ajal.

Kui enne oli tal jooga, siis nüüd me mängime tennist temaga. Käime tavaliselt mängimas siis, kui ta Eestis on. Kuid joogaga oli selline lugu, et ükskord istume saunas ja ma vaatan, et Rain on tardunud. Istub rätsepaistes ja ei kontakteeru. Uurin, et kas kõik on korras? Rain vastab, et ta on kaaluta olekus. Et ta on avastanud jooga, mis on lihastele hea.

Ükskord suvel pidasime Rainiga maha ka ühe hoogsama peo Tallinna öölokaalides. Helistab siis Rain järgmine päev ja ütleb, et tule siia, mul on see õudne, …, muu ei aita kui vein. Mina läksin hopa-hopa Piritale veiniga kohale ja andsin alt uksekella. Siis helistasin, et miks sa ust ei ava? Rain vastas seepeale, et: “Aa, ma olen Šveitsis,” ja lisas veel, et küll leiame lahenduse. Siis mind transporditigi lennukiga Šveitsi sama päeva õhtul kohale.

Ükskord aasta lõpus pidas Rain LHV kontori lähedal lounge’is oma sünnipäeva. Kutsus mind ka sinna. Võtsime viisakalt veini – selline korralik LHV kontori koosviibimine. Mina hakkasin ajama, et võtame ikka tekiilat ja põhjani. Osa kontoriinimesi hiilis vaikselt ära, alles jäi hoogsam tuumik. Rain läks korraks ära ja ta telefon jäi laua peale. See helises ja ma võtsin vastu. Teiselpool oli reisiagent, kes rääkis, et reisiga Indoneesiasse ja Balile on kõik korras ja sealt-sealt saab piletid kätte. Mina ütlesin, et väga hea, aga meil on muudatused. Et lisandub veel – üks, kaks, kolm... lugesin seltskonna kokku – kümme inimest. See oli 30. detsembri õhtul (Rain Lõhmusel on 30. detsembril sünnipäev – toim). Reisikorraldaja vastas, et ei tea, kas nii palju pileteid saab esimesse klassi, aga ta lubas uurida ja tagasi helistada. Siis tuli Rain tagasi. Tema telefon hakkas helisema. Rain võtab vastu, kuulab korra, mõtleb, muigab ja ütleb – jah, nii see on. Pidu läks edasi ja mina jõudsin igatahes vahepeal koju, kus ärkasin kõne peale, et „Ken, sind otsitakse taga, et lennuk läheb!“. Nii siis oligi, et istusime aastavahetusel tema ja ta mõne kolleegiga vees kuskil.

Rain on realist

Raul Saaremets, äripartner UmbluRecordsist.

Saaremetsa sõnul nad enam praegu UmbluRecordsi plaadifirma nime alt ei tegutse, nüüd on neil aga Porridge Bullet.

“Kohtusime Rainiga, et rääkida plaadifirma teemal, mille me hiljem ka koos tegime – Umblu Records. Ta aitas seda rahastada. Istusime kohvikus ja arutasime parajasti asju.Ma olin kellelegi sõbrale kunagi varem rääkinud, et ma nägin mingit imelikku lendavat objekti. Eks ta lennuk oli. Aga järgmisel hetkel seisis seal samas kohvikus laua kõrval Ken Saan, kes teatas: “Oh, tere Raul, ma kuulsin, et sa nägid ufot! Jõle kihvt!“. Rain ütles seepeale: “Kui sa nägid ufot, siis me ei tee mingit firmat,“ rääkis Saaremets ühest naljakast seigast.

Rain kipub unustama

Raivo Hein, kolleeg LHV nõukogust, tunnevad teineteist 15 aastat

Meenub seik kümme aastat tagasi, kui me müüsime ühte oma interneti ettevõtmist. Istusime kesklinna šikis advokaadibüroos. Ühel pool lauda olid hästilõhnastatud tumedates ülikondades kümme väljamaa juristi. Teisel pool teksastes ja igapäevariietes eestlaste pool – meie. Tehingus on peaaegu kokku lepitud. Otsustatakse allkirjasid andma asuda. Kuid tundus, et ostjad on sellised väga osta soovivad ostjad. Meil tekkis laua taga uitmõte, et peaks äkki hinda ikka tõstma. Selle peale laususki Rain seal laua taga kohe, et me otsustasime ümber ja me pole nõus selle hinnaga. Et me tahame saada kaks korda rohkem. Juristidel venisid mokad väga pikaks. Läksid teise tuppa ja pidasid oma omanikega Euroopas kaks tundi konverentskõnet, tulid tagasi ja teatasid, et nad on nõus. Nii me saimegi spontaanse tegevusega pea kaks korda rohkem. 12 miljoni asemel teenisime 22 miljonit.

Kuidas Meerits ja Lõhmus Soome raha smuugeldasid

Heldur Meerits, LHV nõukogus ning Hansapanga aegadest pärit meeskonnakaaslane

Minu lugu on 1990ndate aastate Hansapanga aegadest pärit. Meil tuli valuutavahetusest jube palju Soome markasid sisse. Nendega polnud midagi muud teha, kui füüsiliselt ise Soome transportida ja seal panka anda. See oli üldiselt Raini mure, kuid ükskord käisin mina ka temaga kaasas. Kui laevaga Soome jõudsime, pidas Soome toll meid kinni. Mingid noored sellid, seitsmenda seeria BMWga. Meil oli kaasas kohver mitmesaja tuhande Soome margaga. Üritasime neile seletada siis, et me oleme pangast ja viime raha Soome panka. Kuid tolliametnikud ei mõistnud seda, miks me raha füüsiliselt veame?! Miks me ülekannet ei tee?! Me vastasime, et me teemegi füüsilist raha ülekannet praegu. Asi lahenes õnneks pärast telefonikõnesid ja selgitusi ja raha jõudis Soome panka.