Ettevõtja: riigiraha põleb hangetel ereda leegiga

Riik kulutab raha Kalma sõnul igasugustele lisavidinatele ja -funktsioonidele, mis oma hinda kuidagimoodi ei õigusta. Ta illustreeris enda väidet numbritega: kui näiteks baasseade, mille paberisahtlid mahutavad 1000 lehte ja mille kiirus on 25 lehte minutis, maksab ca 3000 eurot, siis sama seade 45-lehelise printimiskiiruse, 2000 lehte mahutava paberisahtlite, sisemise klammerdaja ja turvalise printimise tarkvara kaardilugejaga maksaks üle kahe korra rohkem.

„Usun, et 85% lõpphankijatest valiksid võimalusel esimese seadme,“ sõnas ta, viidates sellele, et raamhangete tingimused kaotavad selle võimaluse sageli ära.

Turvalise hankimise tarkvara?

„Üldjuhul täiesti kasutu, kuid see-eest väga kallis,“ sõnas Kalma ka äsja lõppenud riigihankes nõutud turvalise printimise tarkvara kohta. Usun, et kohtades, kus on dokumentide käitluse kõrgendatud nõudmised, nagu politsei ja prokuratuur, võib see tarkvara olla vajalik,“ tõdes Kalma, kuid toonitas, et enamikul juhtudest see nii ei ole.

Turvalise tarkvara „lisaboonuseks“ on Kalma sõnul printimise muutumine aeglasemaks, kuna tarkvara vajab jooksmiseks lisaserverit. „Seda tarkvara pressivad tootjad just riigiasutustele. Eraettevõtjatele pole mõtet pakkuda, nemad loevad raha,“ selgitas ta.

Ka üks ministeerium (nimi toimetusele teada – toim) olevat Kalma sõnul muretsenud kalli hinna eest turvalise printimise tarkvara. Nähes aga, kuivõrd see printimist aeglasemaks teeb, olevat see jäänud n-ö riiulile tolmu koguma.

Põhjus, miks printerimüüjad avalikule sektorile enda tarkvara pressivad, on Kalma sõnul eesmärk ostja oma kaubamärgi külge aheldada. Kui mõni tootja suudab enda tarkvara asutusele maha müüa, on Kalma sõnutsi müük sellesse asutusse alatiseks kindlustatud, sest ühe tootja printer teise tootja tarkvaraga tavaliselt ei ühildu. Või kui ühildubki, siis osaliselt.

Sellest sõltumata on nõudlus „turvalisuse“ järele Kalma sõnul suur ja uhkeid tarkvaraomanikke riigiasutuste seas palju. Turvalise printimise tarkvara nõuti ka äsja lõppenud mastaapse printerihanke osades klassides.

Kalma sõnul on ta aastaid kuulunud Tartu Ülikooli raamhangetel võitjate sekka. Printereid aga müüa ei ole õnnestunud, kuna ülikool on ostnud üht pakkujat soosiva turvalise printimise tarkvara, mida on õigus Eestis müüa vaid ühel eraettevõttel. Seda teab Kalma sõnul väga hästi ka selle tarkvara ülikoolile müünud ettevõte. „Sisuliselt võivad nad müüa seadmeid kolmekordse hinnaga, kuna konkurendid ligi ei pääse,“ rääkis Kalma, soovitades riigil tulevikus muretseda sellist tarkvara, mis töötaks enamuse tootjate printeritega.

Kalli hinna eest vähe

Mis aga on krõbeda hinnalipikuga tarkvara plussid? Selle abil saab Kalma sõnul kuu lõpus tuvastada, kui palju on keegi printinud, paljundanud ja skaneerinud. Samuti seda, millisena dokumendid välja prinditi – kas kahepoolsena, värvilisena jne.

„Tavalises asutuses prinditakse alla 2000 lehe kuus. Teadmisega, et kõrvaltoa Ants printis kuus 177 lehte, pole midagi peale hakata,“ leidis ta.

Kurioossust lisab veel tõsiasi, et Kalma sõnul on see võimekus ka enamike seadmetega tasuta kaasas. Samuti võimaldab tarkvara printida tööd mõnda kaugemasse printerisse. „Ükski võimalus ei vääri seda hinda, mis tarkvara eest tuleb välja käia,“ arvas Kalma, kelle sõnul kasutatakse müügiargumendina ka seda, et tarkvara installeerides hakkavad töötajad vähem printima. Tegelikkuses ei vähene Kalma sõnul printimine kas üldse või minimaalselt.

Kaevatakse vales kohas

Novembri keskel ilmunud mastaapset printerihanget käsitlevas loos tõdes RIKi esindaja, et suurhanke tingimuste kehtestamisel lähtusid nad lõpphankijate soovidest. „Tehke midagi, et printer kiirem oleks,“ tsiteeris asutustelt kostunud tagasisidet RIKi projektijuht, põhjendades väitega kõrgeid kiirusenõudeid. Kalma sõnul lahendab RIK aga lõpptellija välja öeldud fraasi aluseks võttes olukorda naiivselt ja ebaprofessionaalselt.

Kalma sõnul ei muutu seade 25% kiiremaks puhtalt tänu sellele, et seadme mootori kiirus on 30 lehe asemel 40 lehte minutis. „Tavalises kontoritöös pole mingit vahet, kas seade suudab printida 25, 35 või 45 lehte minutis,“ sõnas Kalma.

Mis siis tegelikult aitaks printimist kiirendada? „Tuleb korda teha võrguliiklus, visata minema „turvalise printimise“ tarkvara, kontrollida üle turvaseaded ja viirusetõrjed,“ loetles Printerikeskuse juhataja, viidates sellele, et näiteks viielehelise faili puhul kulub enamus aega faili ettevalmistamiseks, printimise parameetrite määramiseks, seadme soojenemiseks ning prinditud tööle järele jalutamiseks. „Viie lehe printimiseks kulub ise ca 10-12 sekundit,“ illustreeris ta.

Väga kaalukas on Kalma sõnul ka printeri soojenemistempo, mis võib jääda olenevalt tootjast ja mudelist paarikümne sekundi ja paari minuti vahele.

Selleks, et mahukat raamhanget objektiivselt läbi viia, oleks Kalma sõnul vaja tellijate seas läbi viia hulga detailsem ja enam lõpphankija vajadusi arvestav uuring. „Aga keegi Lapi tark on määranud, et vajatakse ühte konfiguratsiooni, mille printimiskiirus on 40 lehte minutis, sel peab olema 4 pabersahtlit ja klammerdaja,“ on Kalma irooniline. „Lapi tark teab juba ette, mis on õige ja mis vale. Näiteks oli hange, kus 11kilone printer läks läbi, aga 11,2kilone ei läinud. No mis selle kohta öelda? Kas laua jala tugevuse kohta on analüüs tehtud?“ muheles ta.