Soodustusest ilma jäämine viis kohtusse

Ravimitootja Boehringer Ingelheim polnud eelmise aasta lõpul rahul sotsiaalministeeriumi otsusega heita soodusravimite nimekirjast välja nende hüpertooniaravim MicardisPlus, mille hind ületas tunduvalt toimeainele kehtestatud piirhinda.

Ravimitootja oli enda kinnitusel valmis vastavalt ministeeriumi ootustele korduvalt hinda langetama, kuid ravim arvati aasta lõpus siiski loetelust välja. Kuna Boehringer Ingelheimi esindajad pidasid ministeeriumi põhjendusi ebaselgeks ja subjektiivseks, pöördus firma kohtusse, kust sai esialgse õiguskaitse ning ministeerium kohustuse hoida ravimit vaidluse ajal soodusravimite nimekirjas.

Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna peaspetsialisti Katrin Puderselli sõnul on tegemist esmakordse juhtumiga, kus ministeerium kaevatakse kohtusse seepärast, et ravim on soodusravimite loetelust välja arvatud. Seni on mõned korrad kohtu poole pöördutud, kui ravimit pole nimekirja arvatud, ning sedagi tulutult. Ministeeriumile on tehtud tehnilisi märkusi, kuid pole kästud ravimile soodustust anda.

Saadaval mitu analoogi

Puderselli sõnul oli ravimi MicardisPlus soodustuselt väljaarvamine tingitud ebaproportsionaalselt kõrgest hinnatasemest võrreldes teiste sama toimeaine ja manustamisviisiga ravimitega. “Ravimipakendi jaehind käibemaksuga on ravimiinfo.ee andmeil 11,06 eurot ja piirhind 4,48 eurot, kasutajaid oli haigekassa 2016. aasta I-III kvartali statistika põhjal 9158,” ütles ta. Ta lisas, et otsest kokkuhoidu haigekassale selliste ravimite soodustuse alt väljaarvamine ei anna, kuna soodustus kehtib vaid piirhinnani ja seda ületav osa tuleb tasuda patsiendil.

“Küll aga suunab kallima ravimi soodustuselt väljaarvamine vähemasti enamiku patsiente soodsama alternatiivi valikule, mis vähendab omaosalust ravimite ostmisel,” selgitas Pudersell. Tema sõnul suureneb sellest ka geneeriliste ravimite turupotentsiaal. Konkreetsele ravimile on geneerilisi preparaate saadaval viis eri nimetust. Sõltuvalt preparaadist on hinnavahe kahe- kuni kolmekordne.

Kohtuvaidlus on pooleli

Kuna kohtuvaidlus on pooleli, ei soovi ravimitootja Boehringer Ingelheimi kaitsja vandeadvokaat Piret Blankin detailidesse laskuda. “Saan siiski kinnitada, et pärast põhjalikku kaalumist oli Boehringer Ingelheim nõus ministeeriumi poolt 8. detsembril nõutud hinnaga, mis on oluliselt madalam kui ravimi kahekordne piirhind (senise praktika kasutatud kriteerium). Seejärel taganes ministeerium esialgu nõutust ja arvas MicardisPlusi siiski soodusravimite loetelust välja,” kommenteeris Blankin. Ta lisas, et soodusravimite nimekirjast väljaarvamise kriteeriumid peaksid olema õiglased, ettenähtavad ja üheselt mõistetavad. “Antud juhul see nii ei olnud,” ütles Blankin.

Varem on Blankin Meditsiiniuudistele öelnud, et detsembris toimunud kohtumisel tegi ministeerium ravimitootjale ettepaneku tulla ravimi hinnas alla konkreetsele tasemele, millega tootja nädal hiljem ka nõustus.

Vaid päev hiljem esitas ministeerium ikkagi uue hinnalangetamise nõude. Juba sellele järgneval tööpäeval otsustati MicardisPlus haigekassa ravimite loetelust siiski välja arvata.

Blankini sõnul kehtib esialgne õiguskaitse 30 päeva ja enne selle lõppemist otsustab kohus selle pikendamise kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Üks küsimus

Kuidas väldib haigekassa soodusravimist tekkida võivat suurt ülekulu, nagu juhtus läinud aastal ühe C-hepatiidi ravimi puhul?

Erki Laidmäe, haigekassa ravikindlustushüvitiste osakonna juhataja kt:

Uusi ravimeid esitatakse soodusnimekirja lisamiseks aastas 30–50. Nende puhul on tavaliselt tegemist originaalravimite või ravimitega, mille korral soovitakse soodustust laiendada täiendavatele patsiendigruppidele. Selliste ravimite soodusnimekirja lisamisega on vaja võimalikult täpselt prognoosida võimalikku lisakulu. Kuid alati ei ole piisavalt põhjalikke objektiivseid andmeid, mille põhjal prognoose teha, seega iga lisakulu arvestamisel on väike risk. Vaadates 2016. aasta ravimitega tekkinud lisakulusid, rakendame sel aastal ravimite läbirääkimistel veelgi konservatiivsemat lähenemist ning üritame senisest rohkem sõlmida ravimitootjaga lepingu, mis seab suurimale võimalikule kulule piirid.