Ossinovski: Eestis on väga odav olla rikas

Töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski räägib intervjuus, miks oli valitsuse kursimuutus vajalik ja miks see ettevõtjaid pahandanud on.

Paljud ettevõtjad on viimastel nädalatel märku andnud, et valitsus ei mõtle nende peale. Miks te seda ei tee?

Mõtleme ikka. Aga lisaks sellele mõtleme ka ühiskonnale laiemalt. Üle pika aja on Eestil valitsus, kes on päriselt ka avanud majanduspoliitilise diskussiooni. See on igati tänuväärne. Meil on terve hulk inimesi, kes on nii tugevalt ära harjunud sellega, mis seni olnud, et neile on teistmoodi mõtlemine lausa keeruliseks muutunud.

Siiani on Reformierakonna juhtimisel enamik maksumuudatusi soodustanud selgelt kõrgemapalgalisi inimesi. Tulumaksumäära langusest ja maamaksu vabastusest on võitnud just nemad. Eestis on väga odav olla rikas. Väga odav. Nüüd on aga tulnud valitsus, kes on lõpuks võtnud käsile minu arvates strateegiliselt kõige olulisema probleemi ehk ebavõrdsuse kasvu ühiskonnas. 2013. aastal olime Euroopa Liidu ebavõrdseim ühiskond, nüüd on näitajad pisut alla tulnud.

Ühest küljest on ebavõrdsuse vähendamise eesmärk parandada kehvemal järjel olevate inimeste eluolu, kuid teisest küljest mõjutab see ka meie majanduslikku potentsiaali tulevikus. Võrdsemates ühiskondades kasvab majandus paremini. Kui me täna ei paranda väiksema sissetulekuga inimeste heaolu, ei saa nad ka tulevikus majandusse rohkem panustada. Seepärast teemegi tulumaksu reformi, kus jätame kuni keskmist palka teenivatele inimestele ehk 75% töötajatest 60 eurot kuus rohkem kätte. Tõsi, me palume selle rahastamiseks veidi suuremat panust neilt, kel on seni väga hästi läinud. Ma arvan, et see on õiglane. See pole ümberjagamine, vaid sotsiaalne investeering võrdsemate võimaluste tagamisse.

Töökohti loovad ja palka maksavad siiski ettevõtjad – kas peaks neid sedasi kõrvale jätma nüüd?

Jaa, muidugi loovad nad töökohti. Kuid Eesti majandus on muutumas ja ilmselgelt on selles muutuses palju võitjaid ja ka kaotajaid. Muidugi pole kaotajad õnnelikud. Ega ka riik pole iseäranis õnnelik selle üle, et teatud töökohad ära kaovad ja et palgasurve teatud sektorites tegevuse Eestis mõttetuks muudab. Töötukassa statistika järgi on meil korraga kasvanud nii koondamised kui ka värbamised. Ehk teisisõnu toimub meie majanduses selge ümberstruktureerimine.

Ettevõtjad ja majandusinimesed on ise aastate kaupa kinnitanud, on meie suurim mure on piiratud tööjõud. Aastaks 2030 on Eestis umbes 100 000 töökätt vähem kui täna. Me peame kulutama erakordselt palju ressurssi selleks, et me suudaks kahanevast tööturust maksimaalse ikka kätte saada. Eesti majanduse olulisim ressurss on inimene.

Kuidas valitsus seda olulisimat ressurssi arendama hakkab?

Praegu on meil inimese kui ressursiga väga halb lugu. Kolmandik meie rahvast on erihariduseta. Meil on kümneid tuhandeid noori, kes pole tööturul aktiivsed, palju inimesi ei saa tööturul tervislikel põhjustel osaleda. Inimestel on vananenud oskused. Sellega peab tegelema. Töötukassa võtab selle aasta esimesest maist inimvara arendamisel ohjad ning hakkab laiaulatuslikult toetama töötavate inimeste ümber- ja täiendõpet. Teisisõnu hakkame töötust ennetama, andes töötavatele inimestele vajalikud oskused, et muutuval tööturul hakkama saada.

Kuid ega see siis tasuta ole. Kui küsida inimestelt, kas maksud peaksid olema madalamad – vastatakse jah. Kui küsida neilt, kas toetused peaksid olema kõrgema – öeldakse jah. Kui küsime, kuidas neid korraga teeme, vastatakse: „Noh jah, see on poliitikute asi lahendada…“. Lahendame, aga suuremaid investeeringuid inimestesse tasuta ei saa.

Üldiselt on ikka nii, et valitsuse prioriteediks on ebavõrdsuse vähendamine, mitte niivõrd ettevõtlus?

Loomulikult on ettevõtlus ka prioriteediks. Kuid Andreas Kajul oli õigus, kui ütles, et paljud poliitikud räägivad majandusest väga palju, kuid tegelikult on riigi hoovad majandust lühikese ajaga mõjutada väga piiratud. Kui vaadata viimase viie aasta ükskõik millise ideoloogiaga valitsust Euroopas, siis kes neist on suutnud majanduses midagi väga mõjutada? Mitte keegi. Seda lihtsal põhjusel, et seda polegi võimalik teha.

Palju rohkem mõjutab majandust see, kas euribor on protsendi võrra miinuses või plussis, kas välispoliitika on nii pingeline kui ta praegusel ajal on või kas Euroopas on võlakriis või mitte. Ka Soome majandus mõjutab meid rohkem kui EASi tegevus. Valitsusel on eeskätt võimalik parandada ressursse, mis aitavad majandust pikaajalises perspektiivis. Selliste otsuste mõju ei selgu samal päeval. Näiteks saame parandada haridust või teha teatud samme ekspordi parandamiseks. Samas teab iga ettevõtja, et ka selleks on tegelikult sammud piiratud. Võime ministritega tipa-tapa käia ja uste peale koputada, aga see kes tegelikult tehingu teeb, on ikka ettevõtjad ise.

Riik ei ole hea selleks, et hakata käsijuhtimisel majandust suunama. Iga ettevõte teab ikka oma tugevusi ja riske ise. Palju on arutatud, et Eesti peaks valima välja enda tulevikusektori, kuhu alla kõik raha panna. Mina arvan, et see on kaotav strateegia. Pikalt otsisime Eesti Nokiat, aga vaadake nüüd, kuhu Nokia üldse jõudnud on.

Inimeste ootused on ebarealistlikud – või õigemini täiesti valed, sest valitsus ei tegele sellise asjaga. Väga paljud poliitikud ülehindavad ennast rääkides, kuidas nad hakkavad majandust paremaks muutma ja kaks korda kiiremaks arendama. Ka Erkki Raasukese töörühm jõudis lõpuks järeldusele, et enim tuleb tegeleda tööjõuga.

Kes see suurim enda ülehindaja Eesti poliitikas on?

Eks need inimesed, kes eelmises valitsuses rääkisid, kuidas nemad annavad majandusele hoogu sisse, langetades selleks mingit maksu pool protsenti. Samuti need inimesed, kes täna ütlevad, et valitsuse ühe või teise teo pärast nüüd majandus kokku kukub. Nad selgelt ülehindavad poliitikuid. Samuti mõned valitsuspoliitikud, kes ütlevad, et teeme nii olulisi asju, mis kasvatavad Eesti majandust mõne aasta pärast kaks korda suuremaks. Jah, sisetarbimine suureneb tänu maksureformile, mis jätab rahvale tarbimiseks rohkem raha kätte. Tõsi, et võtame investeeringuteks sada miljonit eurot laenu ja sel on SKP-le teatud mõju. Kuid vaadates kõiki majandust mõjutavaid tegureid, siis on valitsuse otsuste mõju lühikeses plaanis marginaalne. Aga pikas plaanis väga olulised!

Ütlete, et on kaotav strateegia valida välja teatud valdkonnad, mida edutama hakata. Kuid just seda ju valitsus tegema hakkab, lubades välja töötada sotsiaalmaksuerisuste programmi valitud sektoritele?

Me pole veel kokkuleppele jõudnud, kuidas seda täpselt rakendada. Mõte tõepoolest oli, et vaadata teatud sektoreid või ettevõtteid, kellele erisusi teha. Rahandusministeerium peaks seda praegu välja töötama. Mingit konkreetset plaani veel valitsusele näidatud pole. Minu arvates tuleks kindlasti hoida ja arendada IT-sektorit.

Ega erisused pole pahad. Kuid üldjuhul olen väga skeptiline selle suhtes, et riik hakkab valima võitjaid. On selge, et osa sektoreid on hääbumas ja teistel on rohkem potentsiaali, kuid riik on selliste muudatuste prognoosimises reeglina väga halb.

See, et osa ettevõtteid hakkab regulaarsetelt dividendimaksetelt soodsamat tulumaksumäära saama, on ju samamoodi ühtede eelistamine teiste seast?

Eks ta laias laastus on ettevõtluse maksukoormuse alandamine. Põhimõtteliselt on see samm selles suunas, et motiveerime ettevõtteid tulu välja võtma. Eks ta on nutikas viis klassikalise ettevõtte tulumaksu tagasitoomisel, kus motiveerime soodustusega iga-aastaselt tulumaksu maksma.

Minul on selle muudatusega kaks probleemi. Esimene probleem on, et on toimunud selge maksudumping. Avatud kapitaliturud muudavad riikidel kapitali maksustamise väga keeruliseks, mille tõttu on kogu Euroopas ettevõtete maksumäärad järjest alla tulnud.

Kas see on ka hea? Rahvusvaheline kapitaliturgude avatus on lisaks globaalse majandusarengu kiirendamisele, tehnoloogia levimuse soodustamisele ja paljule muule heale toonud kaasa ka pretsedenditu kapitali koondumise ja kihistumise. On ikka erakordne, kui kümmekond inimest omab poolt kogu maailma varast. Nüüd on mindud seda teed pidi, et riigid langetavad maksumäärasid, et näidata ettevõtetele, et ärgu mingu mujale, siinsamas on hea küll. Probleem on selles, et järgmine riik, kes püüab ise maksuparadiisi mängida, langetab veel määrasid. Nii liigume lõpuks selleni, et kapitalimaksud liiguvad nulli, kuid selle arvelt mingid muud maksud peavad ikka tõusma. Näiteks kui nüüd Läti langetab määra kümnele protsendile, siis kas me langetame omakorda üheksa peale? Jne.

Teine on intellektuaalsemat laadi vastuargument, kuid mulle lähevad sellised asjad korda. Tänast süsteemi sisse viies oli sotsiaalne kokkulepe, et me ei langeta ettevõtete maksukoormust, vaid võimaldame krediiti, et nad ei pea kohe tulumaksu ära maksma, vaid saavad seda teha siis, kui nad on jõudnud küpsete ettevõtete faasi. Nüüd aga ütleme, et olete 15 aastat tulu akumuleerinud, kuid nüüd me ikka langetame te maksumäära kolmandiku võrra. See pole see diil, mida me kunagi tegime.

Kas see oli see muudatus, mida valitsus pidi ära tegema, et näidata, et te ikka mõtlete ettevõtjate peale? See on taaskord üks muudatus, mis on olnud rahandusministeeriumis juba mõnda aega väljatöötamisel olnud. Noh… katsetame. Ega katsetamine pole ju iseenesest halb, seda tuleks julgeda teha. Eeldus on, et kui langetame dividendi maksumäära, hakkavad siia tulema ka uued ettevõtete peakontorid ja ettevõtteid, kes hakkavad siin tulu välja võtma. Noh.. olen skeptiline, kuid lasen end veenda.

Kui palju aega muudatusele enda tõestamiseks aega annate?

Ei oska öelda, eks vaatame. Mis minul siin aega anda on – eks riigikogu võib selle kõik ümber teha siis, kui 2019. aastal uus valitsus ametisse astub. Viie aasta jooksul võiks tulemused ikka selguda.

Miks on pensionisüsteemi muutmise peale nii suur kisa lahti läinud?

On väga raske päriselt ära selgitada, et aastal 2050 oleme olukorras, kus esimese samba pension tagab enamikule inimestest pensioni, mis on vähem kui viiendik keskmisest palgast. Tänases vääringus oleks enamiku inimeste esimese samba pensioni suuruseks aastal 2050 umbes 200 eurot, mis on ligi poole vähem tänasest keskmisest pensionist ja vähem kui elatusmiinimum.

Sama süsteemiga jätkates oleme tulevikus olukorras, kus ligi kolmandik eakaid elab toimetulekupiiri lähedal, mistõttu peame hakkama neile maksma muid täiendavaid toetusi. See pole ideoloogia, see on projektsioon. Just seepärast on nüüd valitsus otsustanud, et esimese samba muudame järk-järgult solidaarsemaks.

Üllatav on see, kui respekteeritud inimesed võtavad asjatundmatult sõna endale küsimuse detaile selgeks tegemata.

Ehk siis kriitika, et riik ei väärtusta  enam pensionisüsteemi muudatusega inimeste enda suuremat palka ei päde?

Muidugi väärtustab. Palgast sõltuv tegur jääb väga tugevalt alles, sest teine ja kolmas sammas on sõltuvuses inimeste rahalistest sissemaksetest. Mõlemat riik ka toetab solidaarsest eelarvest.

Teise samba pensioni osatähtsus inimeste pensionis järk-järgult kasvab. See on 100% palgast sõltuv ja selle puhul panustab riik oma nelja protsendiga enam just jõukate inimeste pensionisse. Kolmanda samba puhul annab riik 20-protsendilise maksusoodustuse, millest samuti võidavad eeskätt jõukamad inimesed.

Pensioni esimest sammast saab tulevikus vaadelda kui eakate miinimumsissetulekut, mis tagab inimväärse äraelamise neile, kes enam töötada ei saa, täiendavaid sotsiaaltoetusi taotlemata.

 

Naljakas on aga see, et pensionireformis on teisi ääretult olulisi tegureid, millele pole aga üldse tähelepanu pööratud. Näiteks see, et pensioniiga tõstetakse, pension muutub paindlikumaks ja vanemad inimesed saavad kauem tööturul olla. Kuid seda ei panda üldse tähele. Raske on nii.

Kas te ei karda, et vastandumine skaalal jõukad vs. vaesed võib teile lõpuks vastu näppe anda ja et kaotate toetajaid?

Seda võib võtta vastandamisega, aga tegelikult see pole seda. Vastupidi, ma olen püüdnud ettevõtjatele rääkida – ja tegelikult saavad nad sellest väga hästi aru – et võrdsemas ühiskonnas on areng parem. Ettevõtjad ise käivad mu juures ja ütlevad, et valitsus teeks midagi, et tööturul oleks rohkem inimesi. Selleks, et oleks rohkem inimesi, on vaja rakendada erinevaid poliitilisi otsuseid. Võtame või selle töövõimereformi – see maksis 200 miljonit eurot! Jumal tänatud, et meil on selleks Euroopa Liidu vahendeid järgmisteks aastateks. See toob tööturule kümneid tuhandeid inimesi, kuid see pole tasuta. Kokkuvõttes aitavad need kulutused ka ettevõtjate käekäiku parandada – nad saavad töötajaid juurde.

Esmapilgul saan aru, et osa inimesi on harjunud, et valitsuse otsused on siiani soodustanud kõrgemapalgalisi ja nüüd, kus valitsus seda iga otsusega ei tee, tunnevad nad, et nende õigustamata ootusi on petetud. Aga valitsusel polegi olnud kohustust kõrgemapalgalisi soodustada. Mina küll kellelegi selliseid ootusi pole andnud. Maksustruktuuri vaadates on suurim mure meil madalama sissetulekuga isikute kõrge maksukoormus ning sisuliselt olematud varamaksud.

Terve intervjuu aja olete esinenud kui valitsuse juht, kuigi te seda pole. Millal peaministri koha hõivate?

Nagu ütles Siim Kallas presidendi valimiste aegu: „ Ega sellele kohale CVd ei esitata.“ 2019. tulevad järgmised valimised ja eks siis rahvas otsustab.