Riigiasutus sokutab liisinguautod omadele

Äripäev hakkas liisinguautode kohta huvi tundma, kui sai vihje, et keskkonnaministeeriumile alluva keskkonnaameti töötajate lisateenistuseks on ametiautode väljaostmine jääkväärtusega, mis võib olla turuhinnast oluliselt madalam, ning omakorda kõrgema hinnaga edasimüümine.

Reeglina on riigiasutustel autod võetud kasutusrendilepingutega ning liisinguperioodi lõppedes tagastatakse sõiduk liisingufirmale.

Ka keskkonnaamet tagastab autod, kuid saadab liisingufirmale lisaks ostueesõigusest loobumise teate, milles antakse teada ameti töötaja, kes soovib vastava auto omandada. Kõigile neile teadetele on dokumendiregistris seatud aga 75 aastaks juurdepääsupiirang, kuna need sisaldavad töötaja nime.

Ametist saadud info järgi tagastasid nad eelmisel ja üle-eelmisel aastal kokku 33 sõidukit ning kõikidele autodele oli olemas huviline, kellest amet teavitas kirjalikult ka liisingufirmat.

Liisingufirmale siduv kohustus

Swedbank Liisingu kinnitusel on keskkonnaametilt saadud autohuviliste nimed olnud neile siduv kohustus. Nad on palunud klientidel nimetada ära konkreetne isik, kellele liisinguvõtja soovib sõiduki jääkmaksumuse-põhise väljaostuõiguse loovutada, ja sellest on liisingufirma auto müügil ka lähtunud. Kui liisinguvõtja ei nimetata konkreetset auto omandamisest huvitatud isikut, siis müüb Swedbank Liising sõiduki avalikul müügiprotsessil, kasutades selleks oma varamüüjast koostööpartnereid.

Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkranius ei nõustu, et nende teavitus autost huvitatud töötajast oleks liisingufirmale siduv kohustus, kuna amet ei ole ostueesõigust loovutanud ja liisingufirma on ise võtnud endale sellise kohustuse.

Kosenkraniuse selgitusel ei ole nende töötajatele autodega seoses loodud mingeid eritingimusi ega motivatsioonipaketti. „Meie anname auto tagasi ja meil ei ole liisingufirmaga mingit kokkulepet. Anname neile lihtsalt teada, et meil on autodele sellised ja sellised huvilised. Kas liisingufirma võtab selle info teadmiseks ning missuguse hinnaga sõiduk müüakse, see on juba nende otsus,“ märkis ta.

Sellise teavitamise põhjus ulatub Kosenkraniuse sõnul tagasi 2009. aastasse, kui majandus oli languses ning liisingufirmadel olid parklad tagastatud autosid täis. Siis liisingufirmad ütlesid, et siin ja siin on autot kasutatud tavapärasest rohkem ehk nad tahtsid saada iga kriimu eest täiendavat kompensatsiooni. „Arvestage, et meil on autod, mis sõidavad maastikul ja metsas ning paratamatult neid kriime tuleb. Me ütlesime liisingufirmale, et kui teil on probleeme selle baashinnaga müümisel ja te hakkate nõudma praktiliselt samas summas või rohkemgi remonditöid, siis on lihtsam, et meie anname teile teada, kui meie inimestest on keegi autost huvitatud. Siis ei ole teil põhjust meilt täiendavaid kulutusi nõuda. Minu teada läks see asi tegelikult hästi käima,“ meenutas Kosenkranius.

Päringud riigiasutustele

Äripäev küsis 12 riigiasutuselt, kas nad on oma töötajatele sõidukite väljaostuõigust loovutanud ning kui paljude autohuviliste nimed asutus liisingufirmadele teatanud on.

Selgus, et liisingufirmale edastab töötajate nimed ainult keskkonnaamet.

Keskkonnainspektsiooni peadirektor Peeter Volkov ütles, et neil selline praktika puudub ja see ei ole ka mitte kuidagi vastuvõetav. „Selles küsimuses järgime kahte põhimõtet – esiteks avaliku teenistuse läbipaistvuse tagamine ja teiseks võimalike huvide konfliktide vältimine,“ sõnas Volkov.

Päästeameti haldusosakonna juhataja Janar Kärner lausus, et päästeamet ei loobu liisitud ametiautode jääkväärtusega väljaostuõigusest asutuse töötajate kasuks. „Kuigi tegemist on erasektoris kasutatava motivatsioonipaketi osaga, siis riigiasutusena ei ole päästeamet seda võimalike arusaamatuste vältimiseks praktiseerinud,“ kinnitas Kärner.

Ka maanteeameti haldustalituse juhataja Rein Einer ütles, et amet ei loovuta liisinguautode väljaostuõigust oma töötajatele, vaid tagastab sõidukid liisingule. Samuti ei vahenda maanteeamet autosid ning igal nende töötajal on võimalik pärast sõidukite tagastamist ise automüüjaga kaupa teha.

Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMITi) teatel ei ole nad liisinguautode väljaostuõigust oma töötajatele loovutanud, autod saadetakse liisinguaja lõppedes liisingufirmasse tagasi. „Põhjus on lihtne, tegeleme politseinikele, päästjatele, häirekeskusele ja piirivalvuritele infosüsteemide loomisega ja autode vahendamisega peaksid tegelema ikka need ettevõtted, kelle igapäevaleib see on,“ vahendas SMITi pressiesindaja.

PRIAst teatati, et neil oli eelmisel aastal üks autohuviline, kellel soovitati endal liisingufirmaga ja kasutusrendil olnud auto välja ostnud firmaga kontakteeruda. PRIA kui asutus ei osalenud selles protsessis mitte kuidagi.

RMKs liisitud ametiautosid polegi. Autod ostetakse välja ja hiljem müüakse need avalikul enampakkumisel.

Kosenkranius: ei näe põhjust praktikat muuta

Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Erik Kosenkranius kinnitas intervjuus, et amet ei aita oma töötajatel autosid välja osta, mistõttu ei näe ta ka sisulist põhjust muuta senist autost huvitatud töötajate nimede liisingufirmale edastamise praktikat.

Miks edastab keskkonnaamet liisingufirmadele ostueesõigusest loobumise teateid ning nimetab seal oma töötajad, kes soovivad autot omandada? Kas aitate neid autosid välja osta?

Oleme selles osas täpsed, et keskkonnaamet ei aita töötajatel mitte kuidagi neid autosid välja osta või ei tee mingeid eelistusi. Liisingufirma teeb ise oma otsuseid, kellele ja kuidas ta müüb autosid. See ei ole kuidagi keskkonnaameti asi. Seadus näeb ette, et meie peame need autod kindlasti tagastama. Me anname teada, et me ei kasuta seda ostueesõigust ja kui meil on info, et keegi on sellest autost huvitatud, siis me anname liisingufirmale sellest teada. Kogu lugu.

Swedbank Liisingu kinnitusel ei ole autost huvitatud töötajate nimetamine liisingufirma jaoks pelgalt informatiivne, vaid selgelt siduv kohustus. Kas peate senist praktikat töötajate nimede edastamisel endiselt mõistlikuks või tuleks see asi ikkagi ära lõpetada?

Huvitatud isikute nimede esitamisega tagab keskkonnaamet oma finantshuvide kaitse, et tagastatavate autode osas ei hakka liisingufirmad nõudma täiendavaid hüvitisi auto seisukorra parendamiseks väitega, et autol puudub ostja seoses selle seisundiga (tavapärasest intensiivsema kasutusega). Väidetav praktika, et Swedbank Liising on võtnud endale ühepoolselt kohustuse müüa autod keskkonnaameti poolt ära mainitud huvitatud isikutele, ei ole meie otsus ega ka kokkulepe. Keskkonnaamet ei ole oma töötajatega sõlminud väljaostuõiguse loovutamise lepinguid. Selleks pole riigihanke tingimustest tulenevalt ei keskkonnaametil vastavat õigust ega ka hankes osalenud liisingufirmal mingisugust kohustust. Ühtlasi soovitan kontrollida, et väidetav praktika on ikka selline, nagu liisingufirma esindaja väidab. Mulle on teada vastupidist tõendavad juhtumid. Lühidalt, ei näe sisulist põhjust keskkonnaameti praktikat muuta.

Kas olete oma töötajatelt küsinud, miks nad soovivad neid autosid osta?

Mina ei ole mitte ühegi inimesega sel teemal suhelnud. Ma ei oska öelda, ma arvan, et ta saab selle liisingust kätte ning ju ta teab ja tunneb seda autot. Ei oska öelda, miks nad neid autosid eelistavad.

Kas need on samad töötajad, kes kasutavad neid autosid?

Ma olen aru saanud, et üldjuhul jah. Meil ei ole isiklikke autosid, valdavalt on tegemist ühiskasutuses olevate autodega.

Kuidas tehakse otsus, kui ühele autole on mitu soovijat?

Kõige lihtsam on liisingufirmale teada anda, et meil on neid inimesi mitu. Aga ma ei tea, kas sellist olukorda on kunagi olnud.

Kas selles ostuhuvilistest teavitamises huvide konflikti ohtu ei või tekkida?

Mina ei näe siin huvide konflikti. Meie anname lihtsalt liisingufirmale teada, kes meil on sellest transpordivahendist huvitatud. Meie ei tee ju otsust, selle teeb liisingufirma. Nende jaoks on primaarne informatsioon, et keskkonnaamet seda autot ei vaja.

Kui te ei teataks nendest nimedest, siis töötajal on ju ikka võimalus pöörduda liisingufirmasse?

Põhimõtteliselt küll.

Aga siis võikski see ju nii käia, miks keskkonnaamet peab oma nina veel selle teatisega vahele toppima? 

See on täiesti võimalik. Aga nüüd tuleks tagasi selle juurde, mis olukord oli 2009. aastal, kus tegelikult liisingufirmad viitasid, et neil on probleeme autode realiseerimisega, ja hakkasid meile nõudeid esitama. Sidusime selle info ühe dokumendiga ära, et meil on teile nimi, kes on autost huvitatud, ning teil ei ole põhjust meile nõuet esitada. Pärast seda kadus liisingufirmade surve meile ära.

Kas autode jääkväärtus on turuhinnast madalam, et töötajatel on autode vastu suur huvi?

Ega see huvi nii väga suur ei ole.

Kõikidele autodele on ju olnud huviline?

Ma ei tea, mis hinnaga on liisingufirma neid autosid realiseerinud. Me ei jälgi seda, see ei ole meie jaoks oluline.

 Kas sellega on töötajatele tekitatud teenimise võimalus?

Mina ei saa sellest aru. See ei ole motivatsioonipaketi osa ega töötajatele mingisuguste eritingimuste loomine. Meie anname auto tagasi ja meil ei ole liisingufirmaga mingit kokkulepet. Anname neile lihtsalt teada, et meil on autodele sellised ja sellised huvilised. Kas liisingufirma võtab selle info teadmiseks ning missuguse hinnaga sõiduk müüakse, see on juba nende otsus.

Kas ostueesõiguse teade annab teie töötajale sõiduki ostmisel eelise?

Ei anna, selle otsustab liisingufirma.

Ja keskkonnaametis saavad kõik töötajad piiranguteta taotleda autot?

Kõikide nimedest, kes annavad oma huvist teada tehnikaosakonna spetsialistidele, anname liisingufirmale teada.

Ega teie ei ole kasutanud seda võimalust?

Ei, ei ole. Mina saan isikliku sõiduauto kompensatsiooni.

.