Salaomanikud tiritakse kapist välja

Rahandusministeerium saatis kooskõlastusringile eelnõu, mille mõte on varjatud osalused ja tegelikud kasusaajad äriregistris avalikustada. Tegemist on Euroopa direktiiviga, mis tuleb selle aasta juuniks vastu võtta. Tõsi, lahendust, kuidas tagada andmete avalikustamine, veel pole. Küll aga loodetakse nii tõkestada Euroopa-üleselt rahapesu ja paljastada võimalikult kiiresti terroristide rahastamine.

Õilis eesmärk

Rahandusministeeriumi ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna nõunik Sören Meius selgitas, et ka praegu peavad näiteks pangad oma klientide tegelikke kasusaajaid teadma. Uus eelnõu laiendab aga kohuslaste ringi ning tekib koht, kust neid andmeid kontrollida saab. Ta tõi näite, et eelmisel aastal kaotasid ettevõtete võlausaldajad Eestis võlgades ettevõtete kustutamisega 100 miljonit eurot.

„Isegi kui tegelike kasusaajate avaldamise mõju vähendaks 0,5 protsenti aastas kustutamisele minevat võlausaldaja usaldatud summat, võiks see Eesti majandusse aastas alternatiivtuluna tagasi tuua umbes 500 000 eurot. Kui sarnased läbipaistvust suurendavad sätted jõustuvad ka meie naaberriikides ja teistes Euroopa suuremates majandustes, võib positiivne mõju olla suuremgi,“ oli Meius optimistlik.

Meiuse hinnangul lihtsustab uus kord pankade, finantseerimisasutuste, notarite, advokaatide ja teiste kohustatud isikute jaoks kohustuslike rahapesuvastaste hoolsusmeetmete rakendamist. „Lisaks sellele muutub ärikeskkond üldisemalt läbipaistvamaks, vähendades muu hulgas korruptsiooniriske. Kui andmed tegelike kasusaajate kohta avalikuks teha, võimaldab see kõigil ettevõtetel näiteks äripartnerite taustakontrolli lihtsamalt teha. Nii muutub pettuste korraldamine raskemaks,“ märkis Meius.

„Kindlasti ei oleks muudatustest suurt abi, kui seda tehtaks ainult ühes või mõnes üksikus riigis. Aga muudatus hõlmab kogu Euroopa Liitu ja seetõttu on selle mõju suurem ning muudatus tähistab üldist liikumist suurema läbipaistvuse poole,“ lisas ta. Tema sõnul plaanitakse andmete esitamata jätmisel karistada juriidilist isikut väärteo või rahatrahviga. „Selliseid väärtegusid hakkaks menetlema politsei- ja piirivalveamet. Väärteo eest võib karistada rahatrahviga kuni 32 000 eurot. Eelnõu järgi antakse ettevõtjatele 60 päeva andmete deklareerimiseks,“ lausus Meius.

Ettevõtjad eri meelt

“Las ta olla avalik,” kommenteeris logistika- ja tehnoloogiafirma Mootor Grupi omanik, bussiettevõtja Hugo Osula. „Miks sa peaksid häbenema seda, kui oled edukas ja nutikas olnud? Kui sul on väärtuspõhine mõtlemine ja tegutsemine? Kas kardad siis ühiskonnale näidata, kui palju ühiskond sellest kasu saab? Sinu rikkus on ka ühiskonna rikkus.“

Ettevõtja Urmas Sõõrumaa leiab, et tegelikud kasusaajad võiks välja tuua. „Teatud organisatsioonidel on asjad nagunii selged,“ lausus ta. „Minul isiklikult pole varjata midagi, nii et võtan seda täiesti külma kõhuga. Ükski saladus ei jää peitu. Olgu parem avalik ja selge, on need siis kellegi toetamised või kusagil osalemised.“

Sellel, miks osalusi peidetakse, võivad olla eri põhjused. „Mõni äri on selline, mõnel on võib-olla julgeolekukaalutlused. Mõni peidab eksnaise eest,“ sõnas Sõõrumaa.

„Kui oled abiellunud ja varasid soetanud abikaasaga, siis ole mees ja jaga neid,“ kostis Osula vastuseks Sõõrumaa oletusele. „Ju siis on mingid põhjused, kui tahetakse varjata. Eks see on poliitikute otsustada, kas nad annavad varjajatele selliseid võimalusi või ei anna. 1990. aastate aeg peaksid möödas olema. Olgu, oli ka möödunud kümnendil, kus kombineeriti, aga praegu peaks see aeg läbi olema.“

Seevastu paljude ettevõtjate huve esindav vandeadvokaat Leon Glikman näeb asja teise nurga alt. Tema hinnangul avalikustab äriregister juba praegu liiga palju ärisaladusi ja eraelulisi andmeid. Glikmani häirib veel, et tänu avalikele andmetele saab välja arvutada omanike dividenditulu. „See ei puuduta kedagi peale osanike,“ lisas Glikman. „Samuti saab registrist kätte palgaandmed, juhatuse liikmete sissetulekud ja nii edasi. Minu meelest on see Euroopa Liidu õigusega vastuolus.“

Seda enam on Glikman vastu lõplike kasusaajate avalikustamisele. „Me kaotame nii konkurentsieelise. Näiteks Läti registrist on selliseid andmeid raske kätte saada, mistõttu paljud välisinvestorid registreerivad oma ettevõtted Lätti, sest neile tagatakse konfidentsiaalsus. Meil on põhjamaiselt sotsialistlik lähenemine,“ selgitas ta ja märkis, et ei poolda ka majandusaasta aruannete avaldamist.

Glikmani sõnul ei ole kellelgi vaja teada, kes on lõplik kasusaaja. Kui, siis ehk lepingupartneril, lisas ta. Põhjusi, miks oma seotust ettevõtetes peidetakse, on Glikmani sõnul mitu. Näiteks tahetakse privaatsust või ärisaladust kaitsta. „Kes on Coca-Cola tegelik kasusaaja? Mida see teadmine annab? Ega jook maitsvamaks lähe. Ja raha ei jää tulemata. Kui õiguskaitseorganid tahavad varjatud kasusaajat tuvastada, siis registriandmed neid küll ei aita.“

Heast tahtest jääb väheks

Võlausaldajate liidu juhi Marie Rosina sõnul on eelnõu veel värske ja analüüsi oleks palju vaja teha, kuid esimene küsimus, mis temal selle teemaga seoses pähe kerkis, oli see, kuidas kavatsetakse tagada, et ettevõtted tõesti ka tegelikult need varjatud omanikud äriregistrisse kannavad.

„Mul pole täna õrna aimugi, kuidas seda tagatakse. Tundub kummaline. Kuidas see mehhanism lõpuks ikka töötab? Kuidas me kohustame nad fikseerima seda? Sellele küsimusele vastust ei ole,“ oli Rosin eelnõu teemal kriitiline.

Rosina sõnul ei saa loota eelnõus vaid sellele, et inimesed on ausad, kohusetundlikud ja lihtsalt kirjutavad kõik nõutu äriregistrisse. „Et loodame inimeste heale tahtele? Sellises asjas ei saa loota hea tahte peale. Kuidas me reguleerime, mis juhtub, kui sa ei registreeri tegelikke kasusaajaid? Kas on ka hirmukohta? Ma kujutan ette, et see, kes tahab raha pesta, sel on silme ees vaid dollarimärgid,“ jätkas Rosin.

Väärteomenetlus ja rahatrahv 32 000 eurot on tema arvates tõelisele rahapesuspetsialistile paras naljanumber, mitte hirmutamismeede.

„Kuulge, tulge maa peale! See jätab mulje, et jälle tehti midagi mingiks rahustuseks, et – näete, me ju püüame!“

Rosina sõnul ei muutu midagi avatuks, ausaks ega läbipaistvaks enne, kuni äriregister hoiab infot kinni. „See on kindel. Täna on võimalik ju ka kasusaajaid vaadata seal – kuid see ei aita. Tuleb teha mitu-mitu päringut, et jõuda tegeliku kasusaajani, kes on enamasti ju eraisik. Aga seda ei tehta lihtsalt. Me kobamegi pimeduses,“ märkis Rosin ja lisas, et äriregister võiks olla kõigile avalik.