Eesti juht ei ole valmis rääkima ärieetikast

Meie tippjuhid ei lähe läbirääkimistele selle ettevalmistusega, et hakata esitlema, milliseid ärieetikat parandavaid ja korruptsiooni ennetavaid koolitusi nad on töötajate seas viimase 12 kuu jooksul teinud, rääkis Marilin Pikaro raamatupidaja.ee ja Eesti Siseaudiitorite Ühingu korraldatud sisekontrolli konverentsil.

Samas järjest enam ettevõtjaid laieneb või alustab äri Skandinaavias, Aasias või mõnes teises riigis, kus sellised teemad on päevakajalised. Pikaro juhtis tähelepanu, et juhid peavad ärieetikast kõnelemiseks valmis olema.

Majanduskasvu jaoks üksi ei piisa, et meie ise end eetiliseks ja ausaks peame – see veendumus, et Eesti ettevõtja on usaldusväärne, peab tekkima ka Skandinaavias ja Lääne-Euroopas, jätkas ta.

Ausad töötajad, aga varastavad

Pikaro peab irooniliseks tõika, et 99 protsenti küsitletud juhtidest olid osaliselt või täielikult nõus väitega, et nende organisatsioonis töötavad ausad inimesed. Samas kui uuring näitab, et umbes 99 protsenti pettusjuhtumitest on toime pannud oma töötajad (sh endised töötajad, juhtivtöötajad ja juhtimis- või kontrollorgani liikmed).

„See sama aus organisatsioonis töötav inimene on kahjuks ka see, kes halvale teele on läinud. Paradigma on see, et nad on küll ausad, aga varastavad.“

Juhud, kus korruptiivse teo pani toime klient, moodustavad võrdlemisi väikse osa. „Loomulikult tajume rohkem seda, kui teised varastavad, aga kui analüüsida juhtmeid, siis tuleks kõigepealt tegeleda oma majapidamisega ja alles siis lahendada ära kontrolli- ja riskikohad kodu ümber,“ soovitas Pikaro.

Ta peab rõõmustavaks, et valdav osa kahjujuhtumitest jäi alla 10 000 euro. 13 protsendil juhtudest oli kahju üle 100 000 euro.

Siseauditi teenus käib keskmisele ettevõtjale üle jõu

Kogenud audiitori sõnul käib regulaarne siseauditi ja sisekontrolli teenuse ostmine enamikule Eesti keskmise suurusega ettevõtetele üle jõu. „Nad ei saa seda endale püsikuluna lubada,“ täheldas Pikaro, „ent sellest hoolimata on viimased kaks-kolm aastat teadlikkus juhtide hulgas tõusnud, et paluda perioodiliseks kontrolliks väljastpoolt spetsialisti, kes tegeleb ettevõttega kuu või kaks, esitab tulemused ja annab soovitused.“

Ta lisas, et Skandinaavias ja Lääne-Euroopas on see täiesti tavapärane tegevusmall, mis kahjuks ei ole Baltikumis veel väga levinud. Kuid Eesti on kolme Balti riigi võrdluses siiski esirinnas, rõõmustas ta.

Kas korruptsiooni vähendamine on riigi või ettevõtte ülesanne?

Pikaro hinnangul võib riik küll omalt poolt panustada ja mõelda välja tegevuskavasid, aga ta ei saa kunagi astuda organisatsiooni juhi kingadesse ja juhtida ettevõtte või asutuse korruptsiooniriske. „See on ikka pilk peeglisse ja enda tegemata tööde tulevane tööpõld,“ pani ta juhtidele südamele.

Tema sõnul on sellised ärikeelud ja piirangud, nagu kas pettur tohiks selles sektoris edasi tegutseda, väga vaieldavad. Samuti tekib küsimus, kas seda peaks tegema riikliku sekkumisega.

„Iseenesest on need väljatoodud mõtted head, iseküsimus on ainult see, kas nende elluviimine korruptsiooni Eesti ärikeskkonnas ka tegelikult vähendab,“ kommenteeris ta ja vihjas nupumeestele, kes ikka mõne kõrvaltee leiavad.

Uuringust selgus, et kahe aasta jooksul on mõnevõrra vähenenud nende ettevõtete ja organisatsioonide osakaal, kus pettusi on aset leidnud. Keskeltläbi moodustavad need kolmandiku kõikidest asutustest. Neist enamikul juhtudel on tegu olnud vara väärkasutusega, kuid päris palju tuli ilmsiks ka dokumentide ja andmete võltsimist.

„Kas organisatsioonis peaks olema selline ametikoht nagu võltsingute tuvastaja või oleks vaja teenust, mida saab ekspertiisikeskusest tellida, sest kuidas veenduda, et dokumendid, mis meile esitatakse, on korrektsed?“ arutles kogenud siseaudiitor küsimuse üle, kuidas sisekontrolli meetmetega juhtida varade kantimist või veenduda esitatud dokumentide korrektsuses.

Mida rohkem kontrollimeetmeid kombineerida, seda parem

Pettuseriskide juhtimiseks kasutatakse kõige rohkem äriinfo analüüsi, karistus- ja registrikontrolli ja kõikvõimalikke muid pehmemaid kontrollimeetmeid. Kuid ainuüksi ühe või kahe meetme rakendamine ei pruugi viia tegeliku tõeni, märkis Pikaro.

Ta soovitas kombineerida võimalikult palju meetmeid, sest näiteks need, mida ei tohi rakendada, sest piiravad isiku õigusi privaatsele elule, sõnumisaladusele vms, on just see pool, mis võiks anda tulemusi kombinatsioonis mõne muu meetmega.

Pikaro soovitas juba täna valmis olla, et homme võimalikku tulekahju kustutada. Organisatsioonil peavad olema kirjas põhimõtted, kuidas tööga seotud teavet kogutakse, millistel juhtumitel ja ulatuses seda analüüsitakse ja kuidas seda infot hoitakse. Sellest peab lihtsal arusaadaaval moel informeerima igat töötajat. Täpsemad juhtnöörid võiks hoida organisatsiooni kodulehel, lisas ta.

Riigiäriühingud ja kohalikud omavalitsused luubi alla

Üle 75 protsendi uuringus vastanutest uskus, et osa organisatsioonidele tuleks kehtestada täiendavad pettus- ja korruptsioonivastased nõuded. Nii tekiks veendumus, et nimetatud valdkonnas või sektoris tegutsevad ettevõtted järgivad head äritava.

Lisanõuete rakendamist vajavad küsitluses osalenute arvates kõige rohkem riigi äriühingud ja kohalikud omavalitsused, järgmisena olid esindatud finants-, pangandus-, kindlustus- ja tootmisettevõtted.

Kolm mõtet Marilin Pikarolt, mida juba homme ära teha

1. Head eeskujud pange ettevõtte etteotsa

Olen veendunud, et kõik algab heast eeskujust ja sellest, missuguseid tööprotsesse on üles ehitatud ja integreeritud igapäevasesse ettevõtte toimimisse.

Eeskuju võetakse paratamatult juhtidelt: tippjuhtkonnast kuni tiimijuhtideni välja. Siin on personalijuhil väga suur roll inimeste värbamisel, edutamisel ja roteerimisel, sest häid eeskujusid peab ka sisekontrolli mõttes olema organisatsioonis enamik.

„Paratamatult roteeruvad enamikus suurtest ettevõtetest välja need juhid, kellele hea ärikultuur ei ole südamelähedane ega sobi.“

Vestlustest ettevõtte juhtidega on selgunud, et on ka neid organisatsioone, kus tuleks välja vahetada pool töötajaskonda. Kuid seda pole võimalik jälle äri jätkusuutlikkuse seisukohast kohe ilmselt teha. Alustada võiks nende sammudega, et seada head eeskujud oma tegevusega pjedestaalile. Hea on ka, kui juhid õpetavad välja uusi juhte, ka siis see probleem laheneb.

2. Mehhanismid, kuhu anda kompromiteerivat materjali, peavad olema hoolikalt läbi mõeldud

Kontrollimise ja juhtimise seisukohast on oluline, et juhini jõuaks adekvaatne informatsioon. Ka selle kohta, mis võiks olla paremini, ja mis on halvasti. Peale juhi peab info jõudma ka siseauditi või sisekontrolli juhini ja muude üksuste juhtideni, sest juht saab info pinnalt rakendada tegevuskava või vähemalt on see talle teadmiseks edasiste otsuste langetamisel.

Ka peavad mehhanismid, kuhu info edasi anda, olema paremini läbi mõeldud. „Kõige hullem on, kui info ei liigu ja seda ei ole kellelegi anda!“

Paratamatu on see, et töötajad ja äripartnerid võivad küll infot omada, aga nad ei jaga seda erinevatel põhjustel. Aga kui juht infot ei valda, siis ei saa ta teha ka jätkusuutlikke äriotsuseid.

3. Töötajad olgu koolitatud ja informeeritud

Iga organisatsioon peab olema valmis tegelema kriisi reguleerimisega ja kriisisituatsioonide lahendamisega. Tuleb teha ettevalmistusi, et olla valmis halvimaks.

Siia alla käivad erinevad regulatsioonid ja nõuded, et olla kooskõlas andmekaitseinspektsiooni juhistega, kui on vaja töödelda või koguda organisatsioonis olevat informatsiooni. Tuleb hoolitseda selle eest, et töötajad oleks informeeritud ja koolitatud.

Ka juhid peavad aru saama, mis on nende roll organisatsioonis: kui neile on antud õigused, siis on neile antud ka kohustus ja vastutus.