Vene presidendi eksnõunik: Eesti liigub Argentina kursil

Eestis vahetus sügisel valitsus. Liberaalse Reformierakonna asemele, kelle eesmärk oli turu dereguleerimine, asus enam sotsiaalse kallakuga Keskerakond, kes alustas järk-järgult maksude tõstmisega: viiakse sisse nn magusamaks, muudetakse tulumaksuseaduses sätestatud osalusoptsioonide maksustamist, tõstetakse juba olemasolevaid aktsiise.

Äripäeva venekeelne sõsarleht Delovõje Vedomosti kõneles Vene majandusteadlase Andrei Illarionoviga Eesti majanduse väljavaadetest, aga ka Venemaa majanduse olukorrast.

Järgneb intervjuu Andrei Illarionoviga.

Millised tingimused peavad olema täidetud, et selline maksude tõstmise mudel soodustaks majanduse arengut, mitte ei viiks selle langemiseni?

Mitte mingisugused.

See tähendab?

Kiiremat kasvu kui see, mis teil oli enne seda, ei saa niisugustel tingimustel kunagi toimuda.

Miks?

Sellepärast, et valitsus likvideerib kõik majanduskasvu eeldused.

Millega?

Maksude tõstmisega, suurema reguleerimisega, äritegemise keerulisemaks muutmisega. See on majandusliku vabaduse piiramine. Selle tagajärjed on teada. Ammu on tuvastatud majandusliku vabaduse ja kasvutempo vaheline seos. See on ennast tõestanud 70 sõjajärgse aastaga ja on üks kõige püsikindlamatest. Sellepärast on teie kirjeldatud poliitika tulemused täie kindlusega ennustatavad.

Kas see tähendab, et kui sa oled sotsialist, läheb sul kõik allamäge?

Mitte tingimata. Kui võimul on sotsialist, kes ajab liberaalset poliitikat, võib majandus, vastupidi, liikuda ülespoole. Ilmekas näide on 1994. aasta, Brazauskas. Ta oli sotsialist, kuid viis Leedus läbi üpris radikaalsed turureformid. On väga huvitav, kui toimub selline mismatch: ametliku ideoloogia ja inimese reaalse tegutsemise vaheline lahknemine. Kuid mõned inimesed, nagu näiteks Gaidar ja Tšubais, nimetasid end liberaalideks ja reformijateks, kuid ajasid sellist interventsioonipoliitikat, mida ei ole olnud kunagi isegi Putini ajal. Tema ei ole ligilähedaseltki selliselt tegutsenud, kuigi muude näitajate osas loetakse teda pigem konservatiivseks inimeseks.

Kuid Putin ei olegi ju astunud nii radikaalseid samme, nagu näiteks hindade vabakslaskmine...

Ta piiras riigi osalemist, alandas makse, pani aluse kinnisvaraturule, viis läbi töö- ja pensionisüsteemi reformi. Kui rääkida turgu puudutavatest reformidest, siis toimusid need muidugi Putini ajal. Ta ei viinud neid läbi isiklikult, kuid tema järjekindla surve ja poliitilise kaitseta ei olnuks need võimalikud. Mis puudutab nii praktilist kui ka ideoloogilist poolt, siis ei teinud ei Gaidar ega ka Tšubais midagi ligilähedastki. Me ei tohiks lasta end eksitada traditsioonilistest või isegi isiklikest ettekujutustest, mis meil inimeste kohta on. Oluline on poliitika, mida nad teevad. Sellepärast, kui teie kirjeldus Eesti poliitikast vastab tegelikkusele, on tagajärjed ettearvatavad. Võin tuua näite.

Tooge.

Möödunud aastal vahetus Ukrainas valitsus ja rahandusministriks sai inimene, kes nimetab end liberaaliks. Sellest tulenevalt tekkisid ka teatavad ootused. Nüüd aga võime näha tulemusi. Statistilised andmed näitavad, et alates Janukovitši viimasest aastast kuni 2016. aastani vähenesid riigi kulutused SKTs 7%. Arvestades riigi poliitilist olukorda, on see märkimisväärne edusamm. Tegemist on tõelise liberaliseerimisega, kuigi Janukovitši ja Jatsenjuki vaateid ei saa liberaalseteks pidada. Kuid pärast seda, kui ametisse astus liberaalist rahandusminister, kasvavad riigi kulutused prognooside kohaselt 40 kuni 46 protsenti. See näitab, kuivõrd lahknevad meie ettekujutused inimestest ja nende reaalne tegutsemine.

Kuid meie valitsuskoalitsiooni võib mõista! Eelmise valitsuse ajal oli Eesti üks maailma liberaalsematest riikidest ja me näitasime tõhusat majanduskasvu, kuid olime ikkagi üks ELi vaesematest riikidest. Keskmine palk oli 2 - 3 korda väiksem kui Saksamaal ja Soomes. Ettevõtjad aga ütlesid, et ei suuda isegi niisuguste palkade juures säilitada konkurentsivõimet. Minu meelest nimetatakse seda “keskmise sissetuleku lõksuks”...

Vabandage halvasti kõlava ja ebaviisaka väljenduse pärast, kuid see on jama. Sellel teemal on kirjutatud palju töid, seda mõtet levitab Maailmapank, mõned IMFi esindajad... See on täielik jama.

Palun lähemalt...

Seda ei ole lihtsalt olemas, seda lõksu. Kusagil kolm aastat tagasi kirjutati Dmitri Medvedevile Gaidari foorumi jaoks kõne, milles öeldi, et püsiva stagnatsiooni põhjus on keskmise palga lõks. Kui ma seda kuulsin, jätsin kõik oma tööd sinnapaika ja asusin analüüsima kogu sellele teemale pühendatud kirjandust. Kontrollisin kõike, kusjuures mitte lihtsalt kontseptsiooni tasandil, vaid statistika abil. Võtsin kõik reaalsed andmed, mida võib põhimõtteliselt kasutada keskmise sisstulekuga riikide kohta. Ja statistiliselt on tuvastatud: sellist lõksu ei ole. Keskmise sissetulekuga riikides ei ole majanduskasvu aeglustumist.

Kuid selline mõtlemine püsib: Eesti töötajale tundub keskmine palk liiga väiksena, ärimehele aga liiga suurena.

See on täiesti absurdne. Seda lihtsalt ei saa olla. Palk on üks tootlikkuse majanduslik hinne, täpselt samamoodi, nagu kapitalikasvik on investeerimise majanduslik hinne. Igal ajal ja igas kohas eksisteerib optimaalne tegurite hulk ja iga teguri optimaalne hind, mis suudab tagada majanduskasvu optimaalse või maksimaalse tempo.

Ohh...

Kui hind (antud juhul töö hind) osutub ülemäära kõrgeks, majanduskasvu tempo aeglustub. See toob kaasa renumeration'i, see tähendab töö tasustamise kärpimise. Järelikult palk väheneb: kas loomulikul teel või valitsuse sihipärase tegevuse tulemusena. Kui valitsus seda ei tee, vaid vastupidi, hoiab palku kõrgetena, liigub riik kiirelt kasvutempolt keskmisele, keskmiselt aeglasele, aeglaselt stagnatsiooni. Selle klassikaline näide on Argentina.

Rääkige sellest.

Pärast 70 kiire majanduskasvu aastat 19. sajandil, aga ka 20. sajandi kolmel esimesel kümnendil, peeti seda riiki Ühendriikide lõunapoolseks analoogiks. Teda nimetatigi nii: “Argentina Ühendriigid”. Öeldi, et on “Ühendriigid” põhjas ja “Ühendriigid” lõunas, ja need on kaks poolust, mis meelitavad kohale inimesi, kapitali, investeeringuid, tehnoloogiaid, ideid. Kõik see jätkus paralleelsetel kurssidel (Argentina arenes isegi natuke kiiremini) kuni 1930. aastateni. Siis juhtus see, mis - kui järeldada teie räägitust - toimus eelmisel aastal Eestis. Tulid uued inimesed ja ütlesid: “Nii, aitab. Me oleme väga kiiresti kasvanud, kuid meie palgad on liiga väikesed, tuleb toetada.” Hakati ajama populistlikku, sotsialistlikku, vasakpoolset poliitikat. Tõsteti alampalka, lisati sotsiaaltoetusi, tõhustati regulatsioone. Majanduskasvu senine tempo (6-7% aastas) aeglustus. Alguses kuni 4 protsendini, siis 3, siis 2, siis 1 protsendini... Sellises olukorras on Argentina majandus püsinud juba viimased 80 aastat, kui üksikud helgemad hetked välja arvata. Kui Argentina oli 1930. aastatel üks kõrgelt arenenud riikidest ja rikkam kui Hispaania ja Portugal, siis on ta pärast 80 aastat populismi langenud kolmanda maailma põhja. Katsed seda kolm põlvkonda väldanud trendi murda ei ole tulemusi andnud. Nii et kui Eesti jätkab samas vaimus, võib ta minna sama teed. Ja siin on veel üks probleem.

Rääkige...

Kui valitsus võtab meetmeid palkade alandamiseks, on see poliitiliselt väga valulik. Mitte igaüks ei ole valmis sellist sammu astuma ja paljud üritavad panna seda vastutust kellelegi teisele: “Las seda teeb tema, mitte mina.” Sellega lükatakse tähtsaid otsuseid pidevalt edasi järgmisesse perioodi. Lükatakse edasi, edasi, edasi - riik aga samal ajal mandub.

Oi-oi...

2008.-2009. aastal, kui ülemaailmne majanduskriis puudutas valusalt paljusid riike, nende seas Baltimaid, tõstatus küsimus: kuidas vähendada riikide majanduslikke kulusid, et taastada nende konkurentsivõime. Ühed kõige radikaalsematest reformidest viisid läbi teie naabrid Lätist, kui valitsuse eesotsas oli Dombrovskis. See oli aeg, kui nad alles püüdlesid eurotsooni poole, ja selle tõttu oli nende jaoks välistatud kõige käegakatsutavam võimalus palku vähendada: rahvusliku valuuta devalveerimine. Seda ei saanud teha, sest sellega suureneks inflatsioon ja Lätit ei lubataks eurotsooni. Vaat see oli tõeline “lõks”, sest tegutseda oli vaja, kuid selleks vajalikku mehhanismi ei saanud kasutada. Ja siis tegid lätlased seda, mille sarnast maailma ajaloos on olnud väga harva. Meie ajal on see maailmas üldse ainus näide.

Mida nad siis tegid?

Lätlased langetasid teadliku otsuse alandada nominaalpalku. Riigisektoris, erasektoris. Ja see, mis toimus edasi, oli täiesti ennekuulmatu: nad otsustasid alandada pensione! Riigisektori palgad vähenesid 20%, pensionid aga 10%. Kujutage ette, kui valulik see operatsioon nii psühholoogiliselt kui ka poliitiliselt ja moraalselt oli. Dombrovskis ise ja teised juhtivad tegelased alandasid oma palka 30%. Selle tulemus oli, et riigisiseste kulude tase langes radikaalselt. Läti elas majanduskriisi tingimustes kõige rohkem 3-4 kvartalit. On tõsi, et ta langes väga kiiresti väga sügavale põhja, kuid hüppas sealt hiljem niisama kiiresti välja ja taastas majanduse väga soliidse kasvutempo.

Te nimetasite sõna “tootlikkus”. Kas see tähendab, et kiire majanduskasvu võti peitub tööviljakuse suurendamises?

On üks väga oluline näitaja, millele pöörab tähelepanu iga vähegi tõsine majandusteadlane. On olemas real wages - inflatsiooniga seotud palgad. On labour productivity - tööviljakus. Jagades esimese teisega (või vastupidi - vahet pole), saame unit labour costs - ühiku tööjõukulud. Selle näitaja dünaamika määrab riigi majanduse konkurentsivõime. Küsimus ei ole selles, kas palk on kõrge - see ei tähenda iseendast midagi. Küsimus on palga suuruse ja tööviljakuse taseme vahekorras. Šveitsis on väga kõrged palgad ja ka tööviljakus on kõrge, sellepärast areneb riik kogu aeg. Somaalias on palgad väga madalad, samuti tööviljakus, ja sellepärast ei kasva selle riigi majandus eriti kiiresti. Sellepärast ei ole isegi madal tööviljakus eriti hirmus, kui palgad on veelgi madalamal tasemel.

Eestis tavatsetakse rääkida, et palgad kasvavad kiiremini kui tööviljakus.

Tähendab teil kasvavad unit labour costs. See võib teatud aja niimoodi jätkuda, kuid kui see näitaja kasvab tegelikust majandusest kiiremini, on tegemist recipe for disaster'iga (kindel tee katastroofi - ÄP).

Kas te olete kuulnud sellistest asjadest nagu BalticConnector, Rail Baltica ja Talsinki?

Ei. Oletan, et need on mingid siinsed äriprojektid?

Rail Baltica on Euroopa raudteeliin läbi kogu Baltikumi. Talsinki - Tallinna ja Helsingi vaheline tunnel (kahest linnast saab üks), BalticConnector - Soome ja Eesti vaheline gaasitoru.

Jah?

Need on suured infrastruktuuriprojektid, mis maksavad sadu miljoneid või miljardeid eurosid. Need võivad osutuda tohutult perspektiivikaiks, kuid keegi ei suuda välja arvutada, kas neisse paigutatud kapital teenib end tasa.

Ma ei oska midagi öelda, tuleks vaadata nende projektide majanduslikku külge. Kuid mul on kahtlus, et siin on lisaks majanduslikele teguritele ka poliitilised. Arvan, et kui langetatakse sellist laadi otsused, tuleks esmajärjekorras uurida just neid tegureid.

Kas Venemaal räägitakse sageli Eestist kui riigist, mida venelased võivad kasutada Euroopasse “imbumiseks”?

Eesti on juba Euroopa. Paljud jäävadki teie riiki, kuigi mõned kasutavad seda loomulikult ka trampliinina. See on Venemaa praeguse majandusliku ja poliitilise seisu juures normaalne protsess. Tüüpiline massiline põgenemine majanduslikel, poliitiliste ja ideoloogilistel põhjustel. Isegi Venemaa statistikaameti ametlikud andmed näitavad Venemaalt emigreerumise järsku kasvu viimasel kolmel aastal, pärast seda, kui Putini sõjad naabrite vastu on intensiivistunud.

Aga Venemaa majandus langes, langeb ja jätkab langemist?

Ei. See oli kaks aastat kriisis: 2014. aasta maist-aprillist kuni 2016. aasta jaanuari-veebruarini. Pärast seda toimus mõningane taastumine, mis kestis kuni eelmise aasta lõpuni. See rõõmustas lõpmatult praegust peaministrit ja presidenti. See ei kestnud pikalt, sest 2017. aasta I kvartalis trend muutus ja majandus langes. Algas viimase 3,5 aasta teine kriis.

Mis selle põhjustas?

Selle üle käib suur arutelu. Valdav osa majandusteadlasi (nende seas võimu juures olijad) eelistab sellest mitte rääkida, sest on suur oht mööda panna ja end diskrediteerida. Lähtudes sellest infost, mis meil on, on leitud, et Venemaa majandusliku aktiivsuse languse ja Kremli režiimi agressiivse geopoliitilise tegevuse vahel on kindel seos.

Praegu ju uusi agressioone ei ole...

On küll. Praegusel valitsusel on viimase 100 päevaga kujunenud arvamus, et Trump ei olegi Kremli suur sõber (ma ei tea, kas see vastab tegelikkusele, kuid selline ettekujutus neil on), ja ma pean võimalikuks, et selle teadvustamine võis mängida majanduskasvu aeglustumise ja trendi pöördumise juures oma osa. Investeerida riiki, mis on muu maailma ja USAga konfrontatsioonis? Niisuguseid hulle just eriti palju ei leidu.

Kaks aastat tagasi ütlesid paljud, et Venemaal jätkub reserve kõige rohkem 2017. aastani. See aasta on nüüd käes, aga reservidega on kõik korras.

Te ei kuulnud nähtavasti, mida ma tookord ütlesin. Ma ütlesin nii: “See on täielik jama, ärge pange seda tähele.” Valuutareserve on piisavalt. Võimud kärbivad praegu kulutusi, ja isegi kui need fondid võetakse kasutusele aasta-kahe pärast (mida ei saa välistada), jätkub neis olevast 500 miljardist dollarist pikaks ajaks. Venemaa praeguse, 1200-1300 miljardi dollarilise eelarve juures eeldab selle 3protsendiline puudujääk 36 miljardi dollari suurust lisafinantseerimist. Seda juhul, kui Venemaale kehtestatud sanktsioonid jäävad püsima ja ta ei saa minna rahvusvahelisele kapitaliturule, kui ta ei saa rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ametlikke krediite, kui turud jäävad suletuks, majandust ei moderniseerita ja valitsus ei devalveeri rahvuslikku valuutat. Vaat kõigi nende tingimuste korral läheb vaja 36 miljardit aastas. Ja kui teha lihtne arvutus, jätkub 500 miljardist 15 aastaks. See jääb väljapoole igasuguse tõsimeelse arutluse piire. Valitsuse majandusteadlaste meeskond mõistab seda kõike suurepäraselt ja kärbib seepärast kulutusi, devalveerib aeg-ajalt valuutat, võtab välisturgudelt väiksemaid laene... Sellepärast kuulub valuutareservide ärakulutamine fantastika valdkonda. See on sama hea, kui me kaaluksime, kas istutada Marsile õuna- või pirnipuid.