Eesti ootab esimest trühvlisaaki

Saaremaale 2008. aastal Eesti esimese trühvlikasvanduse loonud Karmo Kalda ütles, et tema jaoks on tegu suuresti hobiga. “Majanduslik osa on sellest ehku peal,” tõdes ta ja lisas, et kui suvitrühvlite puhul räägitakse 300-1000 euro suurusest kilohinnast, siis tuhandet eurot ei maksa Eestis küll keegi.

Kalda märkis, et kuigi tema trühvlikasvandus sai alguse juba pea 10 aastat tagasi, saabusid talle alguses vale seeneniidistikuga nakatatud puud, mistõttu pidi ta kogu protsessi algusest peale alustama. See tähendab, et trühvlisaaki Eestis veel saadud pole.

Asukoht, asukoht, asukoht

Tingimuste poolest sobib Eestis trühvlite kasvatamiseks enim Lääne-Eesti, kuid viimasel aastal on tekkinud meile neli uut trühvlikasvandust ning seda sootuks Lõuna-Eestisse. Uued kasvandused asuvad Tartu-, Põlva- ja Võrumaal. 

Seeneteadlane ning Tartu ülikooli loodusmuuseumi bioloogiliste interaktsioonide ökoloogia töörühma vanemteadur Leho Tedersoo tõdes, et tegelikult saab trühvleid kasvatada igal pool, enamik eelistab seda teha kuskil kodu lähedal. Mulda saab lubjata ning nii muuta tingimused trühvlitele soodsaks.

Tedersoo endine tudeng ning trühvlite teemal magistritöö kirjutanud Eveli Otsing ütles, et ka tema pani sel aastal mulda oma esimesed trühvlitega nakatatud puud. “Meil õnnestus tammed edukalt nakatada nii Rootsi kui ka Eesti päritolu suvetrühvlitega. Sel aastal jagasime trühvlipuud projektis osalenute vahel ära, et need eksperimendi korras erinevatesse Eesti piirkondadesse istutada,” ütles ta.

Tedersoo märgib, et trühvli kvaliteet sõltub suuresti ilmastikust, aga ka agrotehnilistest võtetest – selle alla käivad nii mulla- ja puudehooldus kui ka mullastikutingimused. “Näiteks, kas mullapinda on töödeldud kas või umbrohutõrjega, samuti kas muld on piisavalt kuiv, missugune on mullaniiskus,” lausus ta. Tedersoo märkis, et nende tingimustega saab mingil määral manipuleerida ning endale sobivaks muuta.

Üsna väike investeering

Kuigi trühvlite kasvatamine on suures osas õnnemäng, ei vaja see eriti suuri investeeringuid. Enamik trühvlikasvatajatest on puud istutanud vabale maalapile, mida jõudumööda korrastada ja millele umbrohutõrjet teha. Saaremaal tegutsev Kalda näiteks tõdeb, et aastas kulutab ta oma trühvlihobile kokku umbes nädala. Ta märgib, et kogu oma elu trühvlite kasvatamisele alla kinni panna ta ei soovita, sest iial ei või kindel olla, kas pärast aastate pikkust ootamist seeni üldse saabki.

Eestis eraalgatusel tegutsevad huvilised on tellinud sertifitseeritud trühvlipuid nii Inglismaalt, Prantsusmaalt kui ka Rootsist. “Eestile lähima Rootsi päritolu trühvlipuud sobivad siinsesse kliimasse kõige paremini,” teadis Otsing.

Trühvliistanduse rajamiseks sobib kõige paremini söötis põllumaa. Otsing ütles, et kuna trühvlid eelistavad mulda, mille pH on vahemikus 7 kuni 8 ühikut, siis alla 7 pHga mullad vajavad lupjamist.

Trühvleid otsivad trühvlikoerad

“Tootliku istanduse peamiseks eelduseks ja investeerimisobjektiks on kvaliteetsed trühvlipuud. Istiku hinnad sõltuvad eelkõige trühvliliigist ja puu vanusest. Näiteks aastase suvetrühvliga nakatatud tamme hind Rootsist tellides ületab 30 eurot. Lisaks on trühvlite leidmiseks vajalik trühvlikoer, kes tuleb kas osta või ise välja õpetada,” rääkis Otsing.

Tänavu Tartu ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös kirjutab Kati Ilves, et “traditsiooniliselt on trühvlijahil kasutatud kodusigu ja selleks spetsiaalselt välja õpetatud koeri”.

Kodusigade puhul on üldjuhul probleemiks aga nende transportimine ja ka harjumus leitud trühvlid ära süüa. Seega kasutatakse trühvlite leidmiseks spetsiaalselt välja õpetatud koeri. Ilves kirjeldab oma töös, et “loomad tunnevad ära õiges küpsemisjärgus viljakehad ja annavad nende leidmisel peremehele märku, mille järel trühvlikoera premeeritakse leiu eest”.

Eesti Kennelliidu andmeil sarnaneb trühvlikoerte koolitamine näiteks narkokoerte väljakoolitamisega. Tedersoo kirjeldas, et riidelapile pannakse trühvliõli ning peidetakse see ära. Koer otsib selle seejärel üles. Trühvlikoeri kasutatakse enim siiski looduslike trühvlite otsimiseks, kuna maa-ala, mida läbi tuulata, on suur.

Kennelliidu andmeil pole Eestis trühvlikoeri, kuigi kuluaarides on nende vastu isegi huvi tuntud.