Hoiatav juhtum, töötajad tegid salafirma

Kuna ettevõtte kolme praeguseks endise töötaja süü pole kindlat tõestust leidnud, jäägu nende nimed siinkohal nimetamata. Küll aga võib öelda, et tegu oli kolme Horticomi lillekasvatuse osakonna inimesega, kellest mõni oli oma ametikohal vägagi staažikas.

Enne Seltereti nime all tegutsenud Horticom tegeleb aiandus- ja põllumajanduskauba müügiga ning on turul olnud juba üle 20 aasta. Varustatakse näiteks aiakaupade müüjaid, marjakasvatajaid ja puukoole. Müügiks pakub firma kõike seemnetest ja sibullilledest pottide ja kasvuhooneteni.

„Oleme pereettevõte ja harjunud inimesi usaldama,“ rääkis firma tegevjuht Karol Kõrm. Just seetõttu oli sündinu eriti ootamatu. „Juhtumist oleme õppinud seda, et mitte keegi ei ole kaitstud ebaausate isikute eest,“ tõdes Kõrm.

Mis siis õieti juhtus? Kolm töötajat said enda tööga hästi hakkama ning ka kliendid hindasid neid. Suvel lõppenud firma sisejuurdlus tuvastas aga, et enam kui aasta aega olid haldurid olnud firma ärihuvide asemel väljas hoopis omakasu peal. Nimelt pidasid nad töö ajal ning Horticomi ärisaladust ja isegi firma töövahendeid ära kasutades salajasi läbirääkimisi firma hankijaga. Töötajate eesmärk oli meelitada nad Horticomi juurest ära nende firmasse.

Horticomi tegevjuht Kõrm rääkis, et ebaausast tegevusest saadi teada koostööpartnerite ja klientide kaudu. Kuulduste tõttu lükati käima sisejuurdlus, mille tulemusena jõudiski firma järeldusele, et peetud on salajasi paralleelkõnelusi koostööpartnerite enda firmasse haaramiseks.

Kolm töötajat vallandati, ent tellitud õiguslik analüüs näitas, et ilmselt on toime pandud ka kuritegu. „Kahjuks oleme pidanud pöörduma politsei poole seoses ärisaladuse avaldamise ja kasutamisega ning töötame koos juristidega välja tegevuskava, kuidas edasi toimida,“ rääkis Kõrm.

Põhja prefektuurist öeldi kommentaariks, et seesugune kriminaalmenetlus on käimas, aga mingit täiendavat informatsiooni hetkel anda ei saa.

Olgu rõhutatud, et asi on värske ja uurimise tulemused ei selgu veel niipea. Ettevõttest lahku löönud töötajatega Äripäeval kontakti saada ei õnnestunud.

Kuidas aga sarnase olukorra tekkimise ohtu juba eos ära hoida?

Advokaadibüroo Cobalt partner ja vandeadvokaat Pirkko-Liis Harkmaa rääkis, et tööandja jaoks on kõige tõhusam relv ärisaladuste kaitseks teha töötajaga läbimõeldud kokkulepe. Oma äri alustada sooviv töötaja peab aga omakorda veenduma, et lepingutega vastuollu ei minda.

Enda äri käivitavad ettevõtlikest inimestest spetsialistid pole sugugi harv nähtus. Väga tihti tuleb seda ette näiteks õigusteenuste vallas, aga ka näiteks ehituses või kinnisvaras. Kergesti võib ette tulla tülisid – näiteks kirjutas Äripäev mõni aasta tagasi juhtumist, kus Nortal kaotas hanke Iglu nime kandvale firmale, mille olid väidetavalt ootamatult asutanud tarkvarafirma endised töötajad. Kedagi süüdi ei mõistetud, ent paksu verd oli palju.

Kuidas aga saab kindel olla, et kõik on kooskõlas seadustega? „Ettevõtlik töötaja, kes soovib alustada oma äriga oma tööandjaga samas valdkonnas, peaks kõigepealt veenduma, kas tema töölepingus sisalduvad kehtivad – töölepingu seaduses sätestatud nõuetele vastavad – kokkulepped ärisaladuse hoidmise ja konkurentsikeelust kinnipidamise kohta,“ rääkis Harkmaa.

Kui selliseid kokkuleppeid pole, on kõik hästi ja töötajatel ei ole oma äriga alustamine takistatud. Kui aga piirangud on töölepingus kokku lepitud, peaks töötaja analüüsima, milline on nende piirangute ulatus.

Kindlaks tuleb Cobalti partneri sõnul teha, kas piirangud kehtivad üksnes töösuhte ajal või ka pärast selle lõppemist. Aru tuleb saada, mis on ärisaladus ja mida peetakse selle kuritarvitamiseks. Samuti tuleb selgeks teha, kes on konkurendid ja millised konkureerivad tegevused on keelatud.

Näiteks on oluline, kas kokku on lepitud ka mõni piirang seoses näiteks töötajate ja klientide ülemeelitamisega. „Kokkuvõtlikult öeldes oleneb see, mida töötaja tohib või ei tohi teha, piiravate kokkulepete sisust ja ulatusest,“ ütles Harkmaa.

Kuidas aga aru saada sellest, mis on ärisaladus ning kuidas saab tööandja kindlaks teha, et see oleks kaitstud? „Tööandja võiks määratleda ärisaladuse sisu võimalikult täpselt ja selgelt, et töötaja mõistaks, millist laadi informatsioon tööandja jaoks oluline on,“ rääkis vandeadvokaat.

Juriidilisest vaadatuna ongi see üks olulisemaid aspekte. Kokku tuleks kirjutada loetelu sellest, mis on ärisaladus ja mis mitte – Harkmaa sõnul ei tasu kasutada liiga üldiseid ärisaladuse määratlusi, sest võimaliku vaidluse puhul peab tööandja suutma ka selgitada ja tõendada, miks ta mingit informatsiooni ärisaladuseks peab.

Hiljutises Äripäeva raadiosaates tõi Harkmaa välja, et klientide ja kliendiandmete näppamise ärahoidmiseks on üks olulisemaid asju ennetamine. „Hea oleks, kui tööandja ka ise teeks kõik selleks, et ärisaladuse lekkimist või kuritarvitamist vältida,“ märkis Harkmaa. Nii võiks olla kehtestatud sisemised reeglid ärisaladust sisaldava informatsiooniga ringikäimiseks, samuti võiks piirata isikute ringi, kes kõige tundlikumale infole juurde pääsevad.

Sisuliselt peaks juurdepääs ärisaladusele olema vaid neid, kellele see on äri jaoks vajalik. Sellega ei pea aga asjad piirduma. „Miks mitte ka vahetada aeg-ajalt kliendihaldureid, et ei tekiks mugavat suhtlust ühe kliendiga – mida lihtsam ja mugavam on suhe, seda mugavam on klienti kaasa võtta,“ ütles advokaat Äripäeva raadios.

Samuti on oluline märgistada olulisi dokumente ja teha töötajatele koolitusi – seda eesmärgiga töötajatele selgeks teha, et tööandja võtab oma vara ja ärisaladust tõsiselt ning jälgib pidevalt seda, mis toimub.

Lisaks tuleks aga astuda muidki samme, mis näitavad tööandja tõsist suhtumist. Näiteks on Harkmaa sõnul oluline leppida töötajatega kokku ka konkurentsikeeld. See võib olla päris keeruline, kuna kindlasti tuleb järgida seaduse nõudeid, muidu võib keeld olla õigustühine.

Muide, kui töötaja suhtes kehtib konkurentsikeeld, võib selleks ajaks tõenäoliselt juba endine tööandja temalt ka küsida tööalast või majandus- ja kutsetegevuse kohta käivat infot. Nii saab ettevõtja kontrollida konkurentsikeelust kinnipidamist, rääkis Harkmaa.

Mis aga juhtub siis, kui muidu on kõik nõuded täidetud, aga töötaja haarab endaga kaasa näiteks firma kliendibaasi? See on mõnevõrra keerulisem teema ning advokaadi sõnul tuleb silmas pidada, et iga kliendiandmebaas ei pruugi sugugi ärisaladus olla. Näiteks juhul, kui tegu on vaid loeteluga klientide nimedest ja kontaktandmetest, võib sellise andmebaasi iseenesest panna kokku igaüks, näiteks toetudes äriregistri või muudele avalikele andmetele.

„Selleks, et saaksime rääkida kliendiandmebaasist kui ärisaladusest, peab olema sellel kliendiandmebaasil mingi lisandväärtus, mis ei ole üldteada ega üldiselt kättesaadav isikutele, kes tavaliselt taolise teabega tegelevad,“ rääkis ta. Advokaat ütles, et säärases andmebaasis võib olla näiteks lisateavet lepingutingimuste, hinnastamise või kliendi erisuste kohta. „Peab olema mingi täiendav väärtus, mida igaüks ei tea,“ märkis Harkmaa. Kaubanduslik väärtus on oluline ning tööandja peab ka ise olema teinud midagi selleks, et hoida andmebaasi salajas.

Kahju hüvitamiseks aitab leppetrahv

Horticomi juhtum on värske ning uurimise tulemused ei selgu veel niipea. Pole ka kindel, missugused tagajärjed praeguseks endiste töötajate tegevusel täpselt olnud on ning kas ettevõte on saanud kahju ja kui suur see on.

Cobalti partner Harkmaa märkis, et kahju suurust on tihti palju raskem fikseerida kui kahju saamise fakti. Siin tuleb tema sõnul appi leppetrahv, mida advokaat soovitab igal juhul kokku leppida.

„Ma tean, et paljud tööandjad pelgavad seda – kardavad näiteks, et töötaja ei ole valmis alla kirjutama. On ka juhtumeid, kus ei olegi ja aetakse juuksekarv lõhki – öeldakse, et ma ei tohi isegi kodus naisele rääkida, mis arvutiga ma töö juures trükin. Võetakse isiklikult ja ebamõistlikult,“ tõi ta välja.

Pelgus ei pruugi olla aga põhjendatud, kuna kahju suuruse määramine on alati komistuskivi, ent kui leppetrahv on kokku lepitud, siis on see tööandjale suureks abiks – piisab vaid rikkumise fakti tuvastamisest.

Selleks, et summast võimaliku kahju heastamiseks ka mingit tolku oleks, peab see muidugi olema piisavalt suur ning kooskõlas võimalike rikkumiste suurusega. Samas peaks aga arvestama seda, missugune on töötaja sissetulek ja kas ta ka reaalselt jaksab seda trahvi maksta.

Lillekasvataja Horticom on aga juba haiget saanud. Kõige rohkem teeb firmale tuska see, et asja taga olid usaldatud töötajad. „Oleme oma töötajaid usaldanud ja nende arengusse investeerinud ning peame nüüd tegelema probleemidega, mis oleks olematud, kui inimesed oleks olnud ausad ega oleks Horticomi ärisaladust kasutades ebaeetilist äri alustanud,“ rääkis Horticomi tegevjuht Kõrm.

Näiteid headest lahkuminekutest

Ehkki kaasa võib olla saadud mõningat vimma, on Eesti majandus palju võitnud juhtumitest, kus mõnest firmast kasvab välja võimas konkurent.

Äripäev meenutab mõnda seika minevikust, mis on olnud edukad ning seadustega igati kooskõlas.

Aastal 2009 lõhenes väidetavalt palgakärpe peale juhtiv laotooteid pakkuv Laomaailm, kus mitu juhtivat töötajat lõid endise tööandja kõrvale samal alal tegutsevad Cubical ja European Storage Equipment.

Kümme aastat tagasi lõid Joakim Heleniuse Trigoni Capitali varahaldusosakonna võtmetöötajad eesotsas Kristel Kivinurm-Priisalmiga 2007. aastal oma varahaldusfirma Avaron Capital. Trigon on olnud edukas pinnas ka hiljem – näiteks 2010. aastal lõid Trigon Capitali ettevõtete rahastamisüksuse töötajad oma ettevõtte Arlig Capital.

Üks tuntumaid näiteid on aga vast see, kui 2004. aastal lõid kinnisvarabüroo Uus Maa hindajate juht Martin Vahter ja peamaakler Tanel Tarum oma ettevõtte 1Partner Kinnisvarabüroo. Väidetavaltil tingis lahkumineku see, et Vahter ja Tarum soovisid ettevõtte arengus rohkem kaasa rääkida ning omanikeringi astuda, kuid Uus Maa senised osanikud ei võtnud neid kuigi tõsiselt.