Simson ettevõtjatele: ärge käituge vastutustundetult!

Keskerakondlasest majandus- ja taristuminister Kadri Simson andis intervjuu Äripäeva raadiosaatele „Minister külas“. Ta tõdes, et IRLi vastuseis võõrtööjõu kvoodi suurendamiseks ei lase tööjõupuuduse probleemi lahendada nii, nagu võiks.

Eelmisel nädalal raputas Eesti avalikkust uudis, et ID-kaartidel on teoreetiline turvarisk. Reformierakonna esimees Hanno Pevkur ründas Keskerakonda, eeskätt Jüri Ratast, öeldes, et selle teemaga reageeriti üle. Teid see väljaütlemine pahandas, miks?

Tõepoolest pahandas mind Pevkuri pressiteade, aga mind mõneti nörritas ka sellele järgnenud Facebooki-vestlused, kus näiteks Jürgen Ligi ütles, et varem on turvariske lihtsalt vaikselt tagatoas lahendatud ehk maha vaikitud. Ma arvan, et e-riigile on väga hea, et kui on spetsialistide leitud turvarisk, siis seda ei püüta valitsuse kabinetis valge saladuse tekiga katta, vaid et selle kohta tuleb anda ka selgitusi. Paralleelselt tuleb loomulikult kõik muu jõud panna sellesse, et see turvarisk mitte kunagi ei realiseeruks.

Tundub, et esimene ehmatus on mööda minemas ja ID-kaarte kasutatakse ikka samamoodi edasi nagu varem, nagu polekski midagi juhtunud. Asi unustatakse ära. Samuti ei jäeta e-valimisi ära. Olete sellise tulemusega rahul?

Täna on püütud Tšehhi teadlastelt kätte saada kood, millega teoreetiline turvarisk üldse põhjendatud on. Selge on praeguseks, et ainult meie avalik võti ühelegi e-kaardile või muudele andmetele ligipääsu ei anna. Selleks oleks vaja väga suurt arvutusvõimust ja programmi. Tõsi on ka see, et kui see programm avalikuks saab, siis kindlasti tekitab see väga paljudes teistes andekates inimestes kiusatust järgi proovida, kas ka nemad saaksid tabadest ja lukkudest läbi. Need augud tuleb kinni panna. Kui oht pole vaid teoreetiline, vaid osutub ka praktiliseks, siis tuleb kasutusele võtta hoopis teised lahendused.

Praegu oleme õnnelikud, sest ühtegi Eesti ID-kaarti lahti muugitud pole. Kõige prominentsem küsimus selle teema juures ongi e-valimised. E-valimiste puhul võib olla vastaspooleks hoopis suurem ja tugevam organisatsioon kui kõrge IQ-tasemega teadlaste grupp.

Keskerakond on olnud alati e-valimiste vastane, kas ka teie isiklikult ei usalda neid?

Me oleme eelkõige juhtinud tähelepanu sellele, et keegi pole kunagi tõsiselt lasknud katsetada, kas e-valimised on ikka häkkimiskindlad. Maailmas on näiteid küll, et võiks võtta kasutusele e-valimised, aga enne on antud võtmed ja vabastused kriminaalkuriteost ja öeldud, et katsetage, kas on võimalik häkkida e-valimistele sisse. See on neil alati õnnestunud, kuid Eestis pole kordagi julgetud sellist katsetust teha. Oleme kaitsnud end ainult sellega, et igasugune häkkimine ID-kaarti on kuritegu. Ma arvan, et kindlasti peame lähtuma sellest, et valimised peaksid olema 100% turvalised ja kui praeguse turvariski pärast ei saa nii väita, siis tuleb valimiskomisjonil teha oluline otsus.

Kas te seda anekdooti olete kuulnud, et kui Keskerakonna esimeheks kandideerisid Kadri Simson ja Edgar Savisaar, siis loeti hääletussedeleid kolm korda üle. Esimene kord võitis Simson, teine kord jäädi viiki ja kolmas kord võitis Savisaar. Nali naljaks, aga tegelikult ju igati reaalne olukord. Miks te arvate, et e-valimised on ebaturvalisemad?

Ühes teises režiimis ütles diktaator, et olulised pole need, kes hääletavad, vaid need, kes hääli loevad. Praegu, demokraatlikus päevas, loevad hääli erinevate organisatsioonide määratud valimiskomisjoni liikmed, kelle juures on ka vaatlejad. Seega pole võimalik teha sellist sobi nagu e-häältega. Seda näitas ka Sven Sesteri ja Viktoria Ladõnskaja kaasus, kus iga paberhääl oli üleloetav, kuid e-hääled tuli lihtsalt teadmiseks võtta.

Eelmisel nädalal kutsusite üles tööandjaid tõstma alampalga määra. See arutelu käib ametiühingute ja tööandjate vahel ja varem pole minister nii tugevalt võtnud ühte selget poolt. Kas tegu on populismiga enne valimis?

Kindlasti mitte. Tegelikult on ju ka varasemalt küsitud, miks pole läbirääkimiste laua taga kolmandat osapoolt ehk valitsust. Tööandjate argument, miks nad tahavad järgmisel aastal miinimumpalka külmutada, pole sama põhjus, mis ta oli üheksa aastat tagasi, kui majanduses oli raske aeg. Nüüd on hoopis teine olukord – kasumid on kasvanud, töötajaid on puudu. Kõik, kes on läbirääkimiste laua taga, tunnistavad, et neil pole ühtegi töötajat tööl miinimumpalgaga. Ometi ei pea nad selle tõstmist otstarbekaks, sest et valitsus on teinud otsuse, et miinimumpalga saajad saavad järgmisest aastast 64 eurot kuus rohkem kätte ka siis, kui nende palk ei kasva sentigi. Kuid valitsus ei teinud seda maksuotsust selleks, et miinimumpalka külmutada, vaid selleks, et väiksema palgaga inimestel jääks rohkem raha kätte.

Kui vaatame kümne viimase aasta miinimumpalga arengut, siis jah – seal sees on suur majanduskriis. Kuid võrreldes 2007. ja 2017. aasta miinimumpalka, siis see on kasvanud umbes kaks korda. Täna on meil raske töötajaid leida, mis tähendab, et neile peab rohkem palka maksma. Seepärast ütlesingi selle sõnumi, et ärge käituge nüüd heas olukorras vastutustundetult oma töötajate suhtes, kes teenivad väikest palka.

Kui praegune valitsus kokku tuli, siis ma küsisin mitmelt valitsuse erakonna liikmelt, et kas asi liiga vasakule ei lähe. Siis kõlas tihti ka poliitikute suust sõnu, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on ettevõtjasõbralik, kuna võtab neilt palgasurvet ära. Te taandate selle neil praegu ära. Seega: kui tööandjad ei saa tulumaksuvabast miinimumist kasu, siis mis see koalitsioon neile üldse pakub?

Nad kindlasti saavad tulumaksuvabast miinimumist kasu lõigata, sest sellega kasvab tarbijate ostujõud. Inimesed saavad lubada midagi enamat. Ka hinnatõusu ajal muutub nende toidukorv külluslikumaks. See soodustab sisetarbimist.

Samuti vähendame madalapalgaliste maksukoormust. Täna on palju inimesi, kes on valmis tegema sama tööd Soomes, kuid nad ei võta Eestis tööpakkumist vastu. Midagi pole teha – see, kes töötab täisajaga ja saab kätte 470 eurot, sel on ka madal motivatsioon töötada.

Kas te tulumaksuvaba miinimumi tõstmist arutades seda ei kartnud, et tööandjatel ongi nüüd suurem motivatsioon maksta oma töötajatele väiksemat palka, sest see on neile soodsam?

Tegelikult me seda ei kaalunud, sest inimesed on aina haritumad ja saavad aru, et palgast, mis neile makstakse, sõltub ka nende tulevik ja nende sissetulek näiteks siis, kui nad haigeks jäävad. Inimesi, kes võtavad ümbrikupalka vastu, jääb üha vähemaks.

See loogika, et ettevõtted on kasumeid kasvatanud, seega peab ka palka tõstma, tähendab ju ka seda, et kui nüüd järgmises kvartalis kasumid langeksid, peaksid ka palgad langema.

Küsimus on selles, millega võrreldes kasumid langeksid. Teises kvartalis kasvasid kasumid võrreldes eelmise aasta sama ajaga 22%. Kui nüüd järgmises kvartalis langeksid kasumid 22% siis loomulikult oleks meil mingil määral kriis ja tööandjad võiksid sellele apelleerida samamoodi, nagu nad tegid 2008. aastal. Aga kõik trendid näitavad, et on hea aeg ja Eesti ettevõtjad usuvad, et tulevik tuleb parem.

Millise alampalgaga te oleksite nõus tööd tegema?

Silmas tuleb pidada, et mul on oskused ja magistrikraad. Ma lähtuks sellest, et ükski avalikus sektoris töötav kõrgharidust omav töötaja ei peaks saama alla keskmise palga. Miinimumpalka saavad Eestis erioskuseta inimesed, kuid ma arvan, et sel inimesel peab olema tunne, et ta on Eesti riigis maksumaksja ehk seetõttu esimesed 500 maksuvaba eurot ei anna seda tunnet. Seega peab palk üle selle olema.

Majanduses ei käi asjad üleöö, seega kas me peaksime olema mõnevõrra tänulikud ka Reformierakonna poliitikale, et me majanduses praegu kõik hästi on?

Reformierakond andis meile riigi üle seisus, kus majandus oli mitu aastat kiratsenud. Seda sai nimetada stagnatsiooniks, seisakuks. Meile loeti moraali, et sellega tuleb leppida ja et meil ongi aastad, kus majandus ei kasva. Arvan, et ükski valitsus ei tohiks langeda nii mugavasse seisu, kus ta ütleb, et neist ei sõltu midagi. Reformierakonnal kippus see vabanduseks muutuma.

Ma usun, et valitsusest sõltub palju. Sõltub see, kuidas ettevõtjad näevad perspektiivi ja kuidas nende juures töötavad inimesed end Eesti riigiga seostavad – kas nad tahavad siia jääda või tahavad lahkuda?

Kas tunnete, et teil on ettevõtjate toetus olemas?

Mul on olnud väga sümpaatseid kontakte ja pigem ma kuulen kiidusõnu ja tunnustust. Ka inimesed, kes peaksid oma profiililt ja sissetulekult olema puhtalt Reformierakonna valijad ei ole kadedad häid asju märkama. Ainuke negatiivne koht on olnud Äripäeva baromeeter, kus pidevalt näidatakse, et ettevõtjad pole rahul. Selle järgi pole rahul ka majutusettevõtted, kes valitsuse vahetusega pääsesid suurest käibemaksutõusust.

Milline on teie seisukoht võõrtööjõu kvoodisüsteemi muutmise osas?

Ma pigem usaldan siin ettevõtjaid, et nad ei too kvoodi all siia inimesi, keda neil päriselt vaja ei ole. Seda tagab tingimus, et tööandja peab maksma töötajale kõrget, sektori keskmist palka. Kvoodisüsteem nõuab nii mõnegi bürokraatliku tõkke ületamist. Sellele vaatamata, et tuuakse ainult seda, keda vajatakse, on kvoot täitumas.

Kui pole poliitilist valmisolekut kvooti kasvatada, tuleks minna sama teed, mida läks IT-sektor ehk leida veel sektoreid, mida võiks kvoodi alt üldse välja tuua.

Kas ühiskond ja poliitikud on valmis selleks, et võõrtööjõu kvooti suurendada?

Kui ma ükskord ütlesin, et tööandjate suurim mure on praegu liiga väike võõrtööjõu kvoot ja ma sõnasin, et ma jagan nende muret ja olen selleks valmis tegema leevendavat otsust, siis ma sattusin üsna tugeva trollide rünnaku alla. Eelkõige just Facebookis. Kui tegin nendega vestlust, tuli välja, et nad ei tee mingit vahet võõrtööjõul ja pagulasel, kelle vastu nad kategooriliselt on. Üldsust on vaja väga palju harida.

IRL on süsteemi paindlikumaks muutmise vastu. Kui palju nende jäik seisukoht takistab seda, et valitsus selle koha pealt päriselt ka kokkuleppele jõuab?

See takistab tegemast selgeid lahendusi. Lihtsad lahendused on seetõttu keerulised ja leevendust probleemile saab pakkuda palju väiksemas mahus kui oodatakse.

Räägime Keskerakonnast. Mulle jääb arusaamatuks, miks otsustasite välja visata kõik need, kes kandideerivad väljaspool Keskerakonna nimekirja, aga Edgar Savisaart mitte. Kas Keskerakond kardab teda? Miks?

Keskerakond on alati oma asutajaliikmetesse suhtunud natuke teistmoodi kui teistesse liikmetesse. Meil on neid vähe, enne oli 208 inimest, nüüd on neid jäänud alla saja. Eelmisel aastal kongressil tänasime neid, kes 25 aastat tagasi lõid erakonna ja andsime neile kuldmärgi. Kui me nüüd ütleks neile head aega, siis erakonna sees oleks see mõistetamatu. Erand asutajaliikmele on meile endile igati arusaadav otsus.

Savisaar on juba pikka aega kritiseerinud Keskerakonna uusi juhte väga tugevalt. Kaua te seda välja kannatate? Kas see pole temast autu?

Sellisena me teda võtamegi. Ilmselt on igaühele arusaadav, et Savisaar muudab väga kiirelt meelt. Alles ta pureles Jüri Mõisaga, aga nüüd on nad nagu parimad sõbrad. Tema lähim eeskõneleja oli Andres-Marius Rosenblatt, aga nüüd juba kallab Savisaar noort meest sopaga üle. Tal on muutlik mees ja ega see ilmselt ajas enam paremaks ei lähe.

Ehk kokkuvõttes te lihtsalt ei taha langeda temaga samale tasemele?

Absoluutselt. Ei ole mõtet.