Alar Ojastu inimese kasutusjuhendi otsingul

Alar Ojastu on ettevõtja, koolitaja, futurist, maailmarändur ja elukooli üliõpilane. Õppetunde on elu ta teele veeretanud mitmeid – olulisemate hulka mahuvad aastate eest kooli ja eriala valikuga seoses kogetud dilemmad, 19aastaselt Lõuna-Eesti suurima internetikohviku loomine ja koos äripartneriga toona noorimate ettevõtjatena EASilt 100 000 krooni suuruse stardiabi saamine, kaks suurt pankrotti (esmalt firma pankrot ning siis masu ajal kinnisvaraturul põrumine, mistõttu kaotas ta kogu vara) ning oluliste raamatute ja õpetajate leidmine. Kõik aastate jooksul kogetu viis ühel hetkel välja punkti, kus Alaril tekkis suur huvi inimeseks olemise, enesearengu, õnneliku elu, eesmärkideni jõudmise, motivatsiooni ja juhtimise vastu, tunnistab ta Äripäeva ajakirja Gentleman septembri numbris.

“Kui ma peaksin sõnastama, mis on toimunud viimased 13 aastat Alar Ojastu elus nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse, siis see on tugev tung ja vajadus aru saada, mis on inimene ja kuidas ta toimib erinevates keskkondades – inimene töö juures, inimene lähisuhtes, inimene iseendaga, inimene noorena, vanana, tervise ja tervise puudulikkusega. Ma olen inimese ja inimeseks olemise uurija. Meil puudub täielikult kasutusjuhend, inimene – sa käid nii. Mulle tundub aga absurdne elada ilma selle kasutusjuhendita. Mind huvitabki selle kasutusjuhendi kokkupanemine,” tunnistab Alar.

Sõprussuhe raamatutega

12 aastat koolis oli Alari jaoks kannatus, välja arvatud mõned üksikud toredad ained ja õpetajad. “Kool oli minu jaoks valdavalt vastand sellele, mis kool olla võiks. Ma näen, et ideaalis võiks see olla koht, kus toimub õppimine, seoste loomine ja targemaks saamine, mitte tuupimine,” sõnab ta. Seetõttu ootas Alar tol hetkel väga, et see periood läbi saaks ja algaks n-ö päriselu. Kui see aeg kätte jõudis ja ta oli vaba valima, kuhu edasi, otsustas ta Tartu Ülikooli majanduseõppe ja seejärel psühholoogiaeriala kasuks. Kumbki polnud aga ka päris see õige, mistõttu jättis ta ülikoolitee ja valis iseõppimise.

“See iseõppimise soov tuli minu ellu, kui nägin, et mu äripartner luges kahte raamatut – üks oli Tony Robbinsi “Sisemine jõud” ja teine Stephen Covey “Väga efektiivse inimese 7 harjumust”. Mul oli kooliajast tõeline antipaatia lugemise vastu, ma sügavalt jälestasin kohustuslikku kirjandust. Mäletan, et mõlesin veel, miks mu sõber vabatahtlikult raamatus istub. Ta ei haipinud aga ühtegi raamatut, vaid ütles, et loe ise.” 

Nii võttiski Alar Tony Robbinsi raamatu tutvumiseks kätte. “Lugesin sissejuhatuse esimese lehekülge läbi ja olin hooked (ingl konksu otsas – toim). Neelasin seejärel seda raamatut – kasutasin iga vaba hetke, et lugeda, sest mul oli huvi. Tajusin, et see on kõige olulisem info, mida ma too hetk oma elus üldse olin kogenud. Seejärel lugesin kohe läbi ka Covey raamatu ja tundsin, et see on tarkus, millest peaks kogu hariduse andmine koosnema. See on kõige baas – kuidas käib elu, kuidas toimivad suhted, kuidas jõuda endale oluliste eesmärkideni, kuidas olla õnnelik ja mida on vaja teha, et vältida õnnetu olemist. See nii puudutas mind. Sain see hetk kohe aru, et see on see, mida mina pean elus tegema. Teadma sellest teemast nii palju kui võimalik, ideaalis kõike, ja jagama seda teiste inimestega.”

Enese harimiseks võttis Alar toona 15 000 krooni õppelaenu, ostis selle eest Amazonist raamatuid ja kasutas iga vaba hetke lugemiseks. Nüüdseks on ta seda teinud juba viimased 13 aastat. Ka mahtus ja mahub siiani tema tegemistesse palju ise koolitustel käimist. Kogutud ja eelkõige kogetud teadmisi annab Alar juba seitse aastat ka teistele koolitajana edasi. Kuna Alari klientideks on ettevõtted, siis on tema fookuses just inimeseks olemine ettevõtluse kontekstis. “Ettevõtluses ei käi tööl robotid, keda saab nupuvajutusega tööle panna, vaid ennekõike inimesed, kes tulevad oma emotsioonide, mõtete ja muredega, mis mõjutavad nende töö kvaliteeti,” selgitab ta, mistõttu on oluline alustada ettevõtluses millegi muutmiseks või parandamiseks ikka inimestest.

Mängi enda pilli ja meloodiat

Küsimusele, mis on edu mõõdupuu, vastab Alar kiirelt – see on nii enda kui teiste juures suutlikkus vaadata peeglisse ja tunnistada endale räägitavaid valesid ja seeläbi kasvada eheduse suunas. “Mida rohkem mängib inimene enda pilli ja enda meloodiat ehk kasutab oma unikaalseid oskuseid, omadusi ja tööriistu ning loob seeläbi oma unikaalset väärtust, seda edukam on inimene minu silmis,” on Alar veendunud. “Maksimum edu minu praeguses paradigmas on see, kui tegemist on 100% eheda inimesega, kes tunnistab, mis on tema nõrkused ja piirangud ning on valmis tegema tööd ehk muutma seda, mida ta muuta suudab.” Ka Alaril endal tuleb seda aeg-ajalt teha. 

“Iga teatud aja tagant, eriti viimased 3–4 aastat, avastan ma, kuidas miski, millesse ma olen tõsihingeliselt uskunud, ei teeni mind enam. Need on sellised oma põhimõtete ja uskumustega vastu seina jooksmised, kust kasv on tulnud. See on pidev protsess, kus sa näed läbi mingi kinnisidee, mis su peas on olnud ja avastad, vau, kui palju ma sellega endalt ehedust ära olen võtnud, olles keegi, kes ma tegelikult pole või panustades aega tegevustesse, mis mind ei teeni.” 

Ka pankrotihetked ja neist aukudest välja ronimise protsess on Alarile palju õpetanud, eelkõige just ausalt endasse vaatamist. “Need on õpetanud mind ütlema ei ning eristama enda sees projekte ja tegevusi, mida ma teeksin ainult selle pärast, et ma saan midagi, mis on erinev sellest, et ma tahan neid teha. Ma ei ole aastaid teinud mitte ühtegi asja seepärast, et mu mõistus on mulle öelnud, et see on mulle kasulik. Ma olen õppinud asju tegema ainult nii, kas mul on nendega seoses hea tunne või ei ole. Seni, kuni tegin otsuseid selle pinnalt, et äkki see otsus võib tuua mulle kasu, kõik ebaõnnestus,” tunnistab Alar. 

Näiteks 2013. aastal võttis ta vastu otsuse, olgugi, et ta oli selleks ajaks tegelenud aastaid müügitöö ja müügikoolitustega, et seda ta enam teha ei taha, see lihtsalt ei huvita. “Loomulikult oli automaatne reaktsioon hirm – ma jään turust ja tulust ilma. Huvitav on aga see, et pärast seda, kui ma selle otsuse tegin, hakkasid nädalate jooksul muutuma päringud. Ehk minult ei küsitud enam müügitehnikaid, vaid öeldi, et müügiinimesed vajaksid tuge ja jõudu,” mis on see, mis Alarit väga huvitab ja mida ta ka teistele tahab jagada.

Teel tipploomingu suunas

“Õnneks ei tule mu ellu enam väga palju selliseid ahvatlusi stiilis, panusta siia, siis saad nii palju raha või investeeri sellesse projekti ja kolme aasta pärast saad võib-olla miljonäriks,” kuigi ka neid on olnud, aga mitmetele on Alar juba projekti algfaasis ei öelnud.

“Mõneti ma olen ära öelnud võib-olla miljonitele eurodele, mida võiks ehk teenida, kui need ettevõtted teenima hakkavad. Praegu hindan ma aga oma aega väga kõrgelt, mõistes, et millegi suurepärase loomine nõuab tohutut töökust ja panust. Inimesed, kes teevad raha nimel asju, teevad alati asju kiirustades, sest raha oleks parem saada kiiresti kui pika aja pärast. Samuti teevad nad kompromisse alati kvaliteedis selleks, et jõuda jällegi kiiremini rahani,” mõtiskleb Alar. Heaks näiteks on Tallinna arhitektuur, kus visuaalne sügavus ja ilu on täiesti tagaplaanile jäänud funktsionaalse kiiruse tõttu. “Kokkuvõttes kaotab riik, sest turistid ei soovi jagada fotosid meie kandilistest majadest,” sõnab Alar ja soovitab näiteks Google’isse sisse toksida arhitekt Zaha Hadid nime.

“Mind kõige rohkem inspireerivad mehed ja naised, kes on oma ala meistrid. Meistriks saamine nõuab tohutut pingutust ja vankumatut otsust olla milleski absoluutselt parim. Hea ühes kindlas asjas, mitte natukene hea väga paljudes asjades. Selleks aga, et olla milleski väga hea, pead sa seda asja tõesti iga nurga alt tundma. Ma näen ise seda, kui palju aastaid kulub, et mõista seda sama – inimene. Kui ma selle aja kulutaks sellele, kuidas paralleelselt teenida raha ja siis natukene jätaks aega sellele, mis on päriselt oluline, siis ma ei jõuaks siin elus kunagi oma tipploominguni. Mind huvitab aga just see tipplooming,” rõhutab Alar.

Kodukontor päikse käes 

Tipplooming on igaühe jaoks erinev – mõne jaoks on see muusika, teise jaoks finants, kolmandale keraamika, arhitektuur, tapeedi või autode valmistamine. Kõik, kes teevad selles kompromisse ja panevad raha esiplaanile, võtavad ära endalt võimaluse jõuda oma tipploominguni, on Alar veendunud: “Sest protsess on lihtsalt väga aeglane, et tekiksid seosed, nägemused ja viis tuua maailma midagi uut, mis ei ole koopia, vaid originaal.” Esmalt on peamine aga see enda kirg üles leida ja sellega alustada – õppida, katsetada, uurida. 

Alari tipplooming inspiratsioonikõneleja ja koolitajana saab tema sõnul tulla läbi selle, et ta pidevalt õpib. Praegu teebki ta tohutult tööd iseendaga, ja mitte ainult oma teadmiste, vaid ka psühholoogiaga. “Ma olen 5,5 aastat iga päev mediteerinud. Ma teen mindfulness-meditatsiooni (ingl ärksus, tähelepanelikkus – toim). See on kindlasti muutnud mind teadlikumaks, mis mu sees toimub hetk-hetke haaval. Olen alates eelmise aasta novembrist ka Hispaania Mindful Academy Solterreno litsentseeritud mindfulness’i õpetaja.”

Mindfulness’i ainus eesmärk on Alari sõnul läbi praktika õppida jälgima oma sees toimuvat, eristama mõtteid, emotsioone, kehaaistinguid ehk siis nägema oma autopilooti ja automaatseid tegevusi. Lisaks kuulub Alari päeva alati ka lugemine ja iganädalaselt paaril korral trenn. Edukaks toimimiseks väärtustab ta väga ka oma uneaega.

Kui on parasjagu koolitusvaba periood, siis mahub Alari päevadesse rutiinina veel harjutus nimega morning pages (ingl hommikused leheküljed – toim) ehk kolm A4 lehekülge vabas vormis kirjutamist, mida ta on teinud juba üle 10 aasta.

Et inimese ja koolitajana areneda, hindab Alar väga ka reisimist. Igal aastal, peamiselt detsembrist kuni veebruari-märtsini elab ta välismaal. “See oli mu kinnisidee kõik need aastad, kui mul ei olnud seda võimalust. Unistasin, et saaksin olla talvekuudel Eestist ära. Kui mul ettevõtjana mingi rahaline siht on, siis see on seotud just selle eesmärgiga, vabadusega minna vahepeal ära. Aastast 2011 on see olnud ka võimalik,” räägib ta. Nii pühib ta varsti taas Eesti tolmu mõneks ajaks jalgadelt. Kui varem on tee teda viinud peamiselt Aasia riikidesse, siis seekord läheb ta Guatemalasse. 

“Kui mind Eestis ei ole, siis see on minu jaoks n-ö kodukontori tööaeg ehk ma teen kõike seda, mida mul koolitusperioodil aega teha pole: uuendan koolitusprogramme, kirjutan artikleid, töötan süvenenult ja põhjalikult läbi suures mahus informatsiooni, ainult et teen seda kõike päikselises keskkonnas.”

Koolitusmaailmas on Alari väljundiks jutt, mis aitab inimesi nende töös ja elus. “Teine pool minu elust on sisend, see, et seda juttu oleks. See koosneb nii teooriast, mida on vaja pidevalt õppida, kuid ka kogemustest, mida on vaja omada ja omandada näiteks läbi rändamise, aga ka lihtsalt elamise. Et teooria loeks, siis peab sellel olema mingi tõestuspõhi oma elust all. Ma räägin ainult asjadest, mida ise olen kogenud,” mainib ta veel üht olulist põhjust rändamiseks. Selle sai ta koolituskarjääri alguses selgeks, et ainult raamatutarkuste teistele edasi andmine tema jaoks ei tööta.

Ettevõtlus algab inimestest

Alar puutub oma töös kokku väga erinevate ettevõtetega – neid juhte ühendavaks jooneks on see, et nad on isiksustena jõudnud sinnani, et teadvustavad inimlikku aspekti ja inimese olulisust äris. “Nad mõistavad, et äri on täpselt nii tugev kui selle jaoks töötavad inimesed. Et ei ole olemas suurepärast organisatsiooni, sest organisatsioon on ainult ruum ja logo, on suurepärased inimesed. See grupp suurepäraseid inimesi, kes on väga head selles, mida nad teevad, moodustavad sellise nähtuse, mida nimetatakse suurepäraseks organisatsiooniks,” selgitab Alar. Seda on oluline mõista ka seetõttu, et järjest olulisemaks muutub heade spetsialistide hoidmine. 

Alar toob näiteks ettevõtte Wegmans, mis on 17 aastat olnud väljaande Fortune 100 parima tööandja edetabelis. “(Edetabelis esikohal – toim) Google on loonud illusiooni, et selleks, et olla tööandjana atraktiivne kõige parematele töövõtjatele turul, on vaja ägedat kontorit. Uuringud näitavad aga seda, et see kihvt kontor toob küll inimese majja, aga ei tee teda produktiivseks ega pane firma juurde jääma. See on nagu meik. Nii tekkiski mul tänuväärne küsimus, aga kes nr 2 tööandja on,” mõtiskleb Alar.

Selleks on toidukaupluste kett Wegmans. “See on nagu Rimi. Neil ei ole kihvti kontorit, ronimisseinu, basseine ega tasuta lõunaid oma kassapidajatele anda, nad on poes. Ometi on nad loonud töökeskkonna, kus inimesed tunnevad ennast väärtuslikuna ja kus nende parimad omadused tulevad esile. Muide, Wegmansi tulu ruutmeetri kohta on 50% kõrgem kui turu keskmine.” Seega, kõik saab alguse juhtidest. Ühtegi juhti paraku inimesi väärtustama panna ei saa, igaüks peab selleni ise loomulikult kasvama, on Alar kindel.

Juhtimine on Alari sõnul läbi käinud pika tee – jõujuhtimisest, mis tugines hirmule, juhtimiseni läbi hierarhia, kus maksid pagunid ja positsioon. Tööstusrevolutsiooniga küll hierarhial põhinev juhtimine jäi, aga juurde tuli n-ö präänik – inimesi hakati motiveerima raha ja eduga. “See viimane mudel on väga palju head maailma toonud – vaatame näiteks, kuhu me oleme jõudnud tervishoiusüsteemiga. Paraku on see kaasa toonud ka kriisi, mis on maailmas praegu ökoloogiliselt, samuti tohutu rahulolematuse seoses ettevõtete eetikaga.” 

Kui eelmise põlvkonna juhtimise mõte oli, et võidab see, kes suudab kõige geniaalsemalt kasutada maailma ressursse, et teenida kasumit, siis praegu tuleb järjest enam juurde juhte, kes näevad, et kasum ei ole eesmärk, vaid vahend, millega rahastada teekonda oluliste eesmärkideni. “Eesmärgiks võib olla toode, teenus või mõni süsteem,” selgitab Alar. Ka näevad sellised ettevõtjad inimesi teistmoodi: “Nad näevad, et inimesi on vaja selleks, et seda eesmärki saavutada, järelikult inimesed on olulised.”

Parim versioon iseendast

Inimeseks olemise lahutamatu aspekt on ka mehelikkus ja naiselikkus – nii meeste kui naiste puhul peab Alar kõige olulisemaks olemist parim võimalik versioon iseendast.

Aastate eest uskus Alar, et mehelikkuse sümboliks on musklid ja see, kui palju mehel on ühiskonnas heaks kiidetud sotsiaalse staatuse näitamise sümboleid – teatud välimusega auto, naine või kaubamärkide tooted.

“Nüüd on minu jaoks inspireerivad mehed need, kes teevad täiega oma asja. Nad käivad enda teed ja ei ole ahistatud enda mõistuse piirangutest ja reeglitest ega ela kellegi teise elu ega unistusi,” tunnistab ta.

“Minu jaoks on mehelik mees see, kes on julgenud läbi vaadata endas kõik selle vale, mida ta päriselt ei ole. Mille ta on võtnud maailmast, sest nii räägitakse, nii käib või on hea. Järgmine ülioluline mehelikkuse komponent on võime luua end ümbritsevas keskkonnas turvalist ja hoolitud tunnet. Mehelik mees on ühtpidi nii kindel iseendas, et ta suudab teistes inimestes tekitada kindluse nende keskmes. Ta suudab teised enda ümber ühendada enda soojusega. Soojuses on jõud,” räägib Alar ja lisab, et selleks kõigeks peab olema endaga väga heas kontaktis.

Brändinimed tähendavad Alari jaoks väga vähe. Et tema suurteks huvideks on viimasel 10 aastal just brändindus ja turundus, siis näeb ta enda sõnul kiirelt läbi, kas tegemist on toote, teenuse puhul kuvandiga, mida püütakse luua, või tõelise sisuga. Seega ainus, mis teda kõigi ostetavate asjade juures kõnetab, on ehe lugu. “See tipploomingu taotlus. Bränd peab esindama väärtuseid, mida ma ise väärtustan.“

Naiselikkusest rääkidas mainib Alar, et see on tema silmis naise tõeline soov olla parim võimalik versioon iseendast. “Vaadata taas otsa kõigile takistustele, piirangutele ja iganenud mõttemustritele ja võtta ette aktiivseid samme, et nende asjadega tegeleda. Teha endaga tööd, et oma potentsiaali realiseerida. See on minu jaoks hullult inspireeriv,” selgitab ta.

Alar Ojastu 3 soovitust, kuidas oma ettevõtte klienditeeninduse taset parandada

Juhiks inimeste inimeneTeenindajaid peab juhtima inimene, kellel on selleks sobivad isikuomadused. Sel inimesel peab olema huvi inimeste vastu. Praegu on probleem selles, et juhid on sageli inimesed, kellel on huvi raha vastu, aga mitte inimese vastu. Nad näevad inimesi raha teenimise vahendina, aga mitte kui eesmärki omaette. Vaja on aga juhti, kes suudaks panna inimesi tegutsema, kes näeks inimesi kui eesmärki omaette, näeks nende potentsiaali ja suudaks seda kannatlikult ka neile kommunikeerida. Seda nimetatakse coach'imise instinktiks - see on kõigil maailma parimatel treeneritel. Hea teenindusjuht või inimeste juht on samade isikuomadustega kui golfi-, korvpalli- või jalgpallitreener ehk tal on huvi üksikindiviidi arengu mikrosammude vastu. Teda huvitab eelkõige inimene, mitte võit. Võit on tagajärg, ta ei keskendu sellele. Äri ei erine selles mõttes spordist - võidavad meeskonnad, kus on kõige paremad ja kõige paremini coach'itud meeskonnaliikmed. Kui jalgpallimeeskond näiteks kaotab, siis vahetatakse välja treener.Õiged inimesed tööleTeenindajad peavad olema värvatud isikuomadustest lähtuvalt. Sealhulgas kõik inimesed ei sobi teenindama, kõik inimesed ei sobi ka arstiks ega õpetajaks.Oskus emotsioone juhtidaTeenindajatel peab olema oskus reguleerida oma emotsioone. Kõik Eesti teenindajad teavad, et kliendile tuleb öelda tere ja naeratada. Need on lihtsad asjad, mida saab õpetada 5aastasele ja ometi see ei ole siiani püsiv nähtus. See naeratus ei jää mitte oskuse taha, vaid selle taha, et täna ei ole tuju naeratada.