Rahapesureeglid kui hädatapp

„Olukord on läinud aastatega ettevõtjatele järjest hullemaks,“ tõdes Madisson Äripäeva raadio saates „Debatt“. „Kui me riigina reklaamime, et tahame väga siia e-residente ja väliskapitali, siis kurb olukord on see, et ka e-residentidele Eesti pangad reeglina kontosid ei ava, sest neil ei ole võimalik tõendada oma äritegevust Eestis,“ selgitas ta. Selle asemel suunatakse e-residente kontot avama näiteks Soome.

Vandeadvokaat märkis, et rahapesu tõkestamise reeglite tõttu oma reegleid karmistanud pankades ei ole küsimus enam ainult Vene kapitalis, vaid keeruliseks on olukord tehtud ka Euroopa Liidu või sellega tihedalt seotud riikide ettevõtjatele. Madisson tõi näite juhtumist, kus üks Norra ettevõtja, kes oli varem Eestis riigihankel osalenud, soovis nüüd uuesti osaleda. Pank aga ei olnud talle nõus kontot avama, ent selleks, et äriühing saaks siinsel hankel osaleda, on tal vaja näidata, et ta on Eestis mingeid tegevusi alustanud. Seega jäi sellel ettevõttel hankel osalemata.

„Minu jaoks tekib küsimus, kas me Eestis oleme vindi natuke liiga peale keeranud,“ tähendas Madisson ja viitas sellele, et Hispaania pank omab Soomes makseasutust ja laseb avada pangakontosid. Kui sealse finantsinspektsiooni jaoks on selline tegevus lubatav, siis mispärast on Eestis kehtivad reeglid nii palju karmimad?

„Mulle tundub see nagu hädatapp. Kuskil on probleem ja selle tõttu igaks juhuks ärme teisi ettevõtjaid ka lase siia tulla, kuigi nende puhul ei pruugi olla õrnagi kahtlust, et nad võiks mingeid pahategusid tegema hakata,“ ütles Madisson.

Paljuski tulenevad karmid reeglid eelkõige Põhjamaa pankade peakontoritest, põhiliselt on siinsetel ettevõtjatel olnud probleeme Swedbankiga. Eestit väidetavalt puudutanud rahapesujuhtumid on piisavalt tõsised ja varem kehtestatud trahvid piisavalt suured, et pangakontode loomise sõela veelgi tihedamaks teha.

Ettevõtjate usaldamise probleem ei ole aga ainult Eestis. Rahapesu andmebüroo juht Madis Reimand viitas, et finantsmaailmas ei suhtuta ühtmoodi kogu Euroopa Liitu kui piirkonda. Samuti ei ole ühetaolist lähenemist ja usaldust kõikide riikide ja nende finantsasutuste vastu.

„Meeldib see meile või mitte, meid ei samastata teiste Põhjamaadega, vaid pigem me kuulume Ida-Euroopasse, Baltikumi,“ sõnas Reimand. Tema hinnangul on Lätis toimunu mõjutanud ka Eesti mainet, eriti mis puudutab teiste riikide järelevalve suhtumist ja küsimusi, mis tekivad siinse piirkonna tõttu.

Madisson juhtis tähelepanu, et usaldus puudub ka teiste Euroopa riikide kontrolli- ja hoolsusmeetmete vastu, samuti ei usaldata panku Eesti-siseselt. „Euroopa Liit ongi loodud selleks, et me üksteist usaldaksime, meil oleksid ühesugused normid. Ja kui minu juurde tuleb Soome ettevõtja ja Soome pank, kes on talle pangakonto avanud, kinnitab, et on kõik hoolsusmeetmed täitnud, siis Eesti pank seda enam tegema ei peaks, aga nii see ei toimi. Vastutus on igal pangal endal, tal ei ole võimalik seda jagada.“

Karin Madisson pakkus ettevõtjate vaatepunktist ühe lihtsustava lahendusena välja selle, et pangakontosid võiksid pangad lubada avada kõigil soovijatel, ent rahapesureegleid hakataks järgima siis, kui raha neil kontodel reaalselt liikuma hakkab.

„Ega pangakonto avamine iseenesest ei tekita riski, et keegi kuskil raha peseb. Risk tekib siis, kui raha hakkab sellel pangakontol liikuma. Sellel hetkel tuleks täiendavat kontrolli hakata rakendama ja proovida see raha kinni saada,“ selgitas Madisson.

Rahapesu andmebüroo endine juht ja praegune LHV rahapesu tõkestamise juht Aivar Paul tõdes, et idee on ilus, aga päriselus see ei saa toimida. „Pangal on mõnes mõttes palju lihtsam just algusfaasis esimene valik ära teha ja öelda, milliste klientidega ta on valmis ja suuteline hoolsusmeetmeid täitma. Kui raha liikumine on ära toimunud, siis minu tunnetuse järgi oleme järelevalve silmis juba läbi kukkunud,“ selgitas ta.

Isegi kui pank suudab tuvastada musta raha liikumise oma kliendi kontol, paneb piirangud peale ja teavitab juhtumist riigiprokuratuuri, siis ei pruugita alati suuta tõestada, milline on musta raha tekkele eelnenud kuritegu.

„On kaks olulist asja, mis teevad rahapesust rahapesu. Üks on kuritegelik vara päritolu – raha peab olema must raha, muidu ei saa seda pesta. Ja teine pool peab olema varjamistegevus,“ selgitas Paul. Enamikul juhtumitel on tema sõnul just varjamistegevus hästi tõendatud, ent tunduvalt keerulisem on välja selgitada, millisest kuritegelikust tegevusest see raha pärit on. Seega lõpuks tuleb pangas kinni peetud raha nii-öelda lahti lasta, kuid must raha on pangast ikkagi läbi käinud ja kõik negatiivsed tagajärjed saab pank enda peale.

„See on kõige suurem mure Eesti rahapesumaastikul, et enamik rahast on idasuunaline ja praktikas seda eelkuritegu leida üldjuhul ei ole võimalik.“

Teise lahendusena pakkus Madisson, et sama väikeste summadega, mida võib sularahas probleemideta üle piiri tuua, võiks lasta ka kontodel toimetada, ilma et pank rakendaks karmimaid meetmeid. Kui ettevõtjal tekib tahtmine suuremat äri ajada, siis panga hoolsuskohustus suureneks ja tuleb tõestada raha päritolu. Vandeadvokaadi hinnangul oleks see hea lahendus just alustavatele ettevõtetele, kel on vaja esmalt Eestis kanda kinnitada.

Sedagi ideed pidas Paul heaks, kuid näeb probleemina asjaolu, et riigil on selle seadustamiseks vähe mänguruumi. Eesti rahapesu tõkestamise seadus on suuremalt jaolt Euroopa Liidu direktiivi järgi kohandatud. Direktiiv omakorda tuleb globaalsest standardist.

„Minul on pankadest kahju,“ ütles Madisson, „sest ma näen, et pankadest läheb see äri ära ja neil ei ole midagi teha ka, et see ära ei läheks. Ta läheb sellisele maastikule, kus ei ole regulatsioone ja see on veel riskantsem kui see, et me annaksime pankadele vabamad käed.“

Pauli hinnangul on praegu probleem eelkõige mitteresidentidega, kes soovivad siin äritegevust alustada, ja raske on tema sõnul näha häid võimalusi, mismoodi teha neile elu lihtsamaks. Ainsa võimaliku lahendusena näeb ta uut arenevat valdkonda, kus osa ettevõtteid on hakanud looma ühtset süsteemi, kuhu koondatakse ettevõtjate kohta kogu oluline info, mida kontrollitakse. Lõpptulemusel saab ühest kohast kätte kogu info otsitava inimese kohta ja kinnituse, kas ta on usaldusväärne või mitte. Pankadele oleks see ideaalne lahendus, aga Pauli sõnul on raske näha, millal see reaalsuseks saab.

Madisson juhtis tähelepanule ka ühele sammule, mis on tulemas Euroopa Liidust, kus on selle aasta lõpus kavas luua tegelike kasusaajate register. Seal on aga omaette küsimus, kas pangad saavad seda usaldada, sest andmebaas luuakse kliendi enda andmete põhjal. Sarnane kavatsus on ka Eestis, kus äriregistrisse tekib lisalahter, kuhu ettevõtja saab lisada info tegeliku kasusaaja kohta, ent Pauli sõnul on see täielikult deklaratiivse iseloomuga. See tähendab, et äriregister seda ei konrolli ja pangad seega usaldada ei saa.