Kas robotid võtavad meie töökohad üle?

OECD värske uuringu valguses ei ole Eesti küll nii haavatav, kui paljud teised Ida-Euroopa riigid.

Ettevõtlusvisionääride lemmikteema on viimastel aastatel töökohtade automatiseerimine, robotite võidukäik ja sellest tulenev töötuse kasv. Äsja avaldatud OECD uuringus leidis kinnitust tehnoloogilise arengu oodatav suur mõju tööturule. Keskmiselt puudutab automatiseerimine OECD riikides pea pooli töökohtasid. Samas ei tähenda see tingimata nende kadumist: töökohtasid, mille automatiseerimise tõenäosus on kõrge (üle 70%), oli vaid 14%.

Nende ametite puhul saame tõesti rääkida olukorrast, kus masin inimese ilmselt asendab. Et valdavalt on tegu väga rutiinse tööga töötlevas tööstuses, siis ehk ei ole mõtet selle pärast ka liigselt meelt heita. Ülejäänud ametite puhul võib automatiseerimine küll tööprotsesse mõjutada ja nõuda inimestelt uusi oskuseid, kuid tõenäosus, et masin inimese täielikult asendab on siiski madal.

Eesti jaoks on uuringu tulemused üllatuslikult pigem rõõmustavad. Eeldatavalt mõjutab automatiseerimine 47% siinsetest töökohtadest, seejuures on kõrge automatiseerimisriskiga ametite osakaal 12%, mis jäävad mõlemad alla OECD riikide keskmisele. Eesti seis on eriti hea võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega, kus ohus olevate ametikohtade arv on palju suurem. Näiteks on Slovakkias uuringu põhjal kõrge automatiseerimisriskiga koguni kolmandik kõigist töökohtadest. Üldiselt kirjeldab töökohtade automatiseeritust hästi siiski riikide palgatase - Põhjamaades on ohus palju väiksem hulk ameteid kui Lõuna või Ida-Euroopas. Erandiks on kaks suurt tööstusriiki, Saksamaa ja Jaapan, kus hulk töökohtasid võib siiski kaduda.

Eesti jaoks annab julgust ka uuringu järeldus, et töökohtade automatiseerimise potentsiaali selgitab paremini viis, kuidas töö on organiseeritud, mitte niivõrd majanduse struktuur. Kui inimeste töötamine lihtsamini automatiseeritavatel tegevusaladel selgitab riikidevahelisest erinevusest umbes 30%, siis töötajate erinev profiil sektorisiseselt 70%. Lihtsustatult tähendab see, et Eesti ei pea tingimata Šveitsi eeskujul hakkama meditsiinitööstust ja finantssektorit eelisarendama, vaid piisab ka sellest, kui olemasolevatel tegevusaladel tehtaks "targemat" tööd.

Tulles kaugest tulevikust tänapäeva, on Eestis praegu probleemiks pigem töökäte puudus kui nende ülejääk. Kuigi 2017. aasta viimases kvartalis vabade ametikohtade arv III kvartaliga võrreldes vähenes, on tegemist pigem ajutise sesoonse langusega. 2016. aasta IV kvartaliga võrreldes oli täitmata ametikohtade arv 17% kõrgem. Kokku oli eelmise aasta lõpus saadaval üle 10 000 töökoha. Seejuures oli vabade ametikohtade arv suurim töötlevas tööstuses, kus see küündis 2200 lähedale. Hulgi- ja jaekaubanduses oli täitmata ametikohtasid üle 1700. Tööjõunappusest räägivad ka pea kõik teised indikaatorid. Omaette märgiline on asjaolu, et kolmandatest riikidest pärit töötajate värbamist reguleeriv sisserände piirarv täitus tänavu juba märtsis.

Kui tehnoloogiast tulenevate muutuste tõttu ennustatakse kadu ennekõike just töökohtadele, mis kuigi kõrget haridustaset või spetsiifilisi oskuseid ei eelda, siis Eestis napib inimesi just lihtsamates ametites. Konjunktuuriuuringute põhjal kipuvad tööjõupuuduse üle enim kurtma just need tegevusalad, mille lisandväärtus töötaja kohta ja palgatase on keskmisest madalamad. Tööstuses on nõudlust enim tootmistööliste järele, teeninduses vajatakse müüjaid, puhastusteenindajaid jt. Üheks väheseks erandiks on tööjõupuuduse ja lisandväärtuse suhte poolest IT sektor, kelle jaoks tööjõupuudus näib olevat stabiilne seisund.

Kuigi täitmata ametikohtasid on kõige enam tööstussektoris, ei saa sealset olukorda pidada väljapääsmatuks. Võrreldes sarnaste tegevusalade tootlikkusnäitajaid Eestis ja Põhjamaades, ületab sealne lisandväärtus töötaja kohta siinset taset 2-3kordselt. See viitab aga asjaolule, et kohalikes tööstusettevõtetes peaks jaguma veel küllaga ruumi efektiivsuse kasvatamiseks.

Võime küll rääkida Eesti paindlikest väikeettevõtetest, kes valmis kiirelt muutuvale nõudlusele reageerima, kuid selle pahupooleks on suur tööjõumahukus ja madalad palgad. Seetõttu on paratamatu, et mida kallimaks muutub tööjõud, seda enam peab ettevõte mõtlema võimalustele, kuidas oma tegevust efektiivsemalt korraldada. Kahjuks ei ole ettevõtete kasvanud ind investeerida kuigivõrd märgatav. Ehkki pärast pikalt kestnud langust suurenesid eelmisel aastal töötleva tööstuse investeeringud masinatesse ja seadmetesse üle 10%, siis vaadates käibe ja investeeringute suhet, suuremat muutust ei toimunud.

Ühest põhjust, miks ettevõtted on investeerimisel tagasihoidlikud, pole usutavalt suutnud seni keegi anda. Varem on selleks peetud kesist nõudlust, mis muutis ettevõtjad tulevikuplaanide tegemisel konservatiivseks. Samas hakkas majanduskasv selgelt kiirenema juba 2016. aasta lõpul ja ka ettevõtjate kindlustunnet iseloomustavad näitajad on pikalt püsinud kõrgel tasemel. Nõudluse kõrval on konkureerivaks selgituseks olnud kiire tööjõukulude tõus koos kasumite stagnatsiooniga, mis ei ole investeerimiseks lihtsalt raha jätnud.

Kuigi tööjõukulude kasv on tõe poolest olnud hoogne, on Eesti ettevõtted hästi kapitaliseeritud, mis võimaldab neil investeeringuid teha ka varasemate aastate jaotamata kasumi arvelt. Kolmanda põhjendusena on nimetatud ka üle investeerimist buumiaastatel. Tõepoolest olid mullu Eestis tehtud investeeringud põhivarasse püsihindades mõõdetuna pea viiendiku võrra madalamad, kui 2007. aastal. Siiski näitab praegune tootmisvõimsuse rakendatuse tase töötlevas tööstuses, et liialt ruumi "vana rasva" abil mahtusid kasvatada ei ole.

Teenindussektoris on töökohtade automatiseerimine mõistagi veidi keerukam, kuid pakiautomaatide ja iseteeninduskassade näitel leidub selleks võimalusi ka seal. Raske on öelda, kas selles just automatiseerimisprotsessi mõju peegeldub, kuid viimastel aastatel on kaubandussektori investeeringud masinatesse ja seadmetesse kasvanud oluliselt kiiremini, kui ettevõtlussektoris keskmiselt.

Teenindusettevõtted, kes värbavad sageli väga noori inimesi, tunnetavad esimeste seas demograafiliste trendide mõju. Kui 20. sajandi jooksul ületas aastane sündide arv valdavalt 20 000, siis 1990ndate teises pooles langes see vaid 12 000 - 13 000 vahele. Seetõttu võiks tõdeda, et täna on 20aastasel inimesel töökoha leidmine pea kaks korda lihtsam kui 10 aastat tagasi.