Majanduskasv vajab pankrotte

Kui räägitakse tootlikkuse suurendamisest majanduses, siis tavaliselt keskendutakse uuendustele, mis tootmise automatiseerimise kaudu vähendavad töö mahtu. Tootlikus oleneb ka näiteks haridusest ja töö organiseerimisest jne. Igapäevaelus on aga pigem nii, et tootlikkust suurendavad eelkõige inimesed, kes vahetavad ühe töökohta teise vastu.

Kes on tööturul juba mõnda aega olnud, see teab, et töökoha vahetamine on parim viis saada paremat palka. Palgatasemega annab tööturg märku sellest, kui tootlik on töötaja vastaval tööpostil. Niisugustele märkidele vastavalt toimetades ja minnes tööle selliste tööandjate juurde, kes pakuvad parimat palka, antaksegi panus majanduse tootlikkuse suurendamisse. Loomulikult võib vaid lühiajaline töötamine ja liiga sage töökoha vahetamine tuua pigem kahju kui head.

Viimase 12 kuuga kasvas Eesti majandus tibatillukese 0,1%, palgasumma suurenes samal ajal tähelepanuväärsed 20%. Need arvud näitavad, et konkurents töötajate pärast suurenes. Suurenev palk pitsitab omakorda ettevõtte kasumit ja sunnib ettevõtet panustama töötajate tootlikkuse suurendamisse. Edaspidi ei kasva Eesti majandus mitte töötegijate arvu suurenemise tõttu, vaid peamiselt töötajate kõrgema tootlikkuse tõttu.

Kasumlikkus on vähenenud ja peatselt näeme, et ettevõtted kas vähendavad oma äri või lähevad hoopistükkis pankrotti, mis juhtub seetõttu, et teised ettevõtted suudavad kättesaadavat tööjõudu kasutada tootlikumalt ehk siis maksta neile suuremat palka. Kahjuks saabuvad pankrotid tavaliselt lainetena. See on ilmselt loogiline, sest ühe ettevõtte kohustuste täitmata jätmine viib teise ettevõtte kohustuste täitmata jätmiseni, mis lõppeks kahjustab pankasid ja võimalik, et ka riiki.

Eesti puhul peavad vast just pangad kandma pankrottidest tuleneva oma kahjumisse. Kui laenukahjud on väga suured, siis teoreetiliselt võib juhtuda nii, et pank võib üldse tegevuse lõpetada ja riik võtab panga üle, aga see väga ebatõenäoline. Lisafinantseerimisvajaduse tekkimisel tuleb vajalik raha arvatavasti välismaiselt emapangalt. Muide, kui üldse mingi valuuta sellise olukorra tekkimisel surve alla peaks sattuma, siis pole see mitte Eesti kroon, vaid pigem Rootsi kroon.

Aeg enne pankrotilainet on karm. Turul on liiga palju konkurente, raha ei teeni keegi ja investeerimistahe on madal. Parim aeg tuleb pärast pankrotilainet: kõige tootlikumad ettevõtted jäävad ellu ja ebaõnnestunud ettevõtjad alustavad uut ning tootlikumat äri. Pangad kannatavad ja just seetõttu peab pankadel headel aegadel laskma teenida head kasumit.

Mõistagi on see teoreetiline mudel ja mõistagi võib tormistel aegadel tekkida probleeme näiteks õigluse ja moraaliga. Tingimusel, et järgitakse reegleid, viib aga pankrotiprotsess turumajanduses tootlikkuse kasvuni (selguse mõttes tuleb märkida, et peale madala produktiivsuse on veel palju põhjuseid pankrotiks).

Eduka turumajanduse toimimise tähtis osa on see, et igaüks võib alustada äri ja katsuda, kas tiivad kannavad, aga samasuguse põhjapaneva tähtsusega on selles ka pankrot. Inimeste ettevõtlik vaim peab olema vaba, samas peab seda aga piirama turg. Ettevõtja võib alustada äri, võib läbi kukkuda ja võib alustada uuesti. Selline on tee majanduse kasvamiseni.

Kommentaari tõlkis Sven Tallo.