Millised on Dubai piirid?

Mida investorid õigupoolest eeldasid, kui ostsid selliste firmade võlakohustusi nagu “Limitless World” (“Piiritu maailm”), mis on üks Dubai Worldsi pankrotis kinnisvarafiliaalidest? Rääkigem mullimentaliteedist.

Idee seisnes minu arvates selles, et emiraadi valitsus seisab iga laenu taga, olgu see kui riskantne tahes. Ja kui naftavaesel Dubai valitsusel raha ei ole, siis köhib seda välja selle naftarikas sõsarriik Abu Dhabi.

Võiks arvata, et see on absurdne ootus. Samas ei ole see uskumatum kui paljud teised tohutud päästeoperatsioonid, mida me kogu maailmas hiljutise finantskriisi puhkedes näinud oleme. Muidugi pahandab investoreid tegelikult sellest arusaamine, et ühel päeval põhjendamatud võlatagatised annulleeritakse. Lõpuks leiab liigse laenukapitaliga maailm võimaluse vähendada laenukoorma vastuvõetavale tasemele ja see ei saa ilus olema.

On neid, kes rõõmustavad selle üle, mida nad peavad teenitud karistuseks Dubai ülemääraste ambitsioonide  eest. Mina seda vaatenurka ei jaga. Dubai on kahtlemata oma tehissaarte, Veneetsiat simuleerivate hotellide ja katustel asuvate tenniseväljakutega üks suuremaid reaalse maailma liivalosse. Samas on Dubai ülejäänud Lähis-Idale siiski näidanud, mida ettevõtliku vaimuga on võimalik korda saata.

Selle lennujaamast on saanud sellise tähtsusega üleilmne keskus, et Saksa regulaatorid pidid hiljuti sundima Emirates Arilinesi sundima tõstma selle piletihinda Frankfurti, et Lufthansa oma ärist liiga palju ei kaotaks. Ja oma suhteliselt avatud kauba- ja kapitaliturgudega on Dubai saanud nii Lähis-Ida kui Aafrika ja Aasia teatud osade kaubanduskeskuseks. Finantskriisi eelõhtul on teised Pärsia lahe äärsed riigid hakanud Dubai poole vaatama, saamaks aimu, kuidas nad võiksid mitmekesistada oma majandust ja jätkuvalt edukad olla, kui naftakaevud tühjenevad.

Kahtlemata on Dubai autokraatne riik, kus rahandust pingsalt ja varjatult kontrollitakse. Täpse informatsiooni puudumine emiraatide rahaasjade kohta oli muidugi peamine põhjus, mis Dubai Worldi maksete katkestamine selline šokk oli.

Mitmel moel on Dubai valitsejad olnud aga märkimisväärselt tolerantsed vaba väljenduse suhtes. Aasta tagasi istusin ma esitluste õhtul Dubai Ülikoolis kohalike loomeinimestega. Üks neist, emiraatide fotograaf, näitas Dubai uue metroosüsteemi jaamade ehitamise visuaalset ajagraafikut. See kohalik kunstnik oli viimase 13 aasta jooksul läbi elanud linna hämmastava muutumise, mida vedas ehitusbuum, mis on iseloomulik kõige kiiremini kasvavatele Hiina linnadele, mitte Lähis-Idale.

Selle asemel, et lihtsalt valitsuse uusi ehitisi kiita, rõhutas fotograaf, kui ebameeldiv oli muutus kauaaegsetele linnakodanikele ja kuidas suhtutakse elututesse objektidesse, mis kerkivad viljatutel, kuid siiski majesteetlikel kõrbeliivadel. Teine kunstnik esitles oma nägemuse sellest, kuidas välisvalgustust saab kasutada minarettide muutmiseks, et aidata neil välja paista modernsete ehitiste hämust, mis iseloomustavad nüüdisaegset Lähis-Ida linna. Tema kujutlused olid suurepärased ja ilmselt pisut radikaalsed. Muljetavaldav oli, et selliseid ideid võis avalikult esitleda.

Kõik, kes Dubaid tunnevad, mõistavad, et need on kõigest väikesed näited loovusest tunduvalt laiemast levikust, mis on võimaldanud riigil peibutada rahanduse ja teiste tegevusharude välismaa professionaale. Üsna sarnaselt USAga on eliiti kuuluvad välismaalased mänginud põhirolli Dubai erinevate teenindusvaldkondade arendamises.

Muidugi on teistel Pärsia lahe äärsetel riikidel samuti hämmastavaid saavutusi. Saudi Araabia riiklik naftakompanii on saavutanud naftapuurimises kohaliku kompetentsi, mida läänes imetletakse. Kataril on olnud edu kommunikatsioonis telekanali Al-Jazeera näol, samas kui Abu Dhabi on aidanud sponsoreerida märkimisväärseid edusamme tehisinfos arvutimale toetamise kaudu. Kuid Dubai, millel endal on musta kulda väga vähe, on teinud vähimate vahenditega rohkem kui üksi teine riik selles regiooni.

Kahjuks on Dubai lõpuks osutunud rahandusalase raskusjõu objektiks. See kord ei erine eelmistest. Ulatuslik spekuleerimine ja laenamine on viinud liigse laenukoormuseni ja lõpuks maksete katkemiseni.

Kas see on Dubai eepilise kasvu lõpp? Kahtlen selles. Kogu maailmas ja läbi ajaloo on riigid oma võlgadega hätta jäänud ja selle üle elanud, isegi edu saavutanud. Kahtlemata peab Dubai oma liialdused ümber korraldama ja neid piirama, enne kui suudab uuesti püsivamat kasvutrajektoori alustada, ehkki see võtab aega.

Kas see nakatab haavatavaid riike Euroopas ja mujal? Mitte praegu. Kuigi Dubai juhtum ei ole erinev, on see spetsiifiline, seega mõju investorite usaldusele peaks praegu olema ohjeldatud. Kuid investorid õpivad raskel moel, et riigi võimalused ja ressursid ei ole piiramatud.

Kenneth Rogoff on majandus- ja riikliku poliitika professor Harvardi Ülikoolis ja raamatu „This Time is Different: Eight Centuries of Financial Folly“ kaasautor.