Põlevkiviga seotud riske kandku ettevõte

Kiire kütteõli hinnatõus viimase viieteistkümne aasta jooksul on teinud põlevkivist õli tootmise ahvatlevaks ja kasumlikuks ettevõtmiseks. See on tekitanud olukorra, kus järk-järgult liigutakse põlevkivist elektritootmiselt õlitootmisele ning arengukavad näevad selle protsessi jätkumist eesmärgiga saada ühest ühikust põlevkivist rohkem väärtust. Kavandatud investeeringud uutesse õlitehastesse eeldavad suuremahuliste laenude võtmist, tehnoloogia arendamist ning soodsa ärikeskkonna püsimist.

Samas sisaldab see tegevus riske, millest olulisim on nafta hinna volatiilsus maailmaturul ning selle mõju kütteõli hinnale. Nafta hinna kulgu mõjutavad võimsad globaalsed tegurid, nagu USA kasvanud nafta- ja gaasitoodang, kiire toodangu taastumine mõnes kriisipiirkonnas nagu Liibüa ning tulevikutehingutes ekslikult hinnatõusule panustanud positsioonide  realiseerimine pakkumise poolel ning efektiivsemad tehnoloogiad, üldine kokkuhoid nõudluse poolel. Hinnalangus on teinud võimalikuks subsiidiumide vähendamise või kaotamise diiselkütusele mõnel suurel turul, mis pikemas perspektiivis vähendab nõudlust nendes riikides (India ühe näitena).

Hinnalangusele panustavad suure valuutareserviga riigid, näiteks Saudi Araabia, kes võivad sellest saada lühiajaliselt kahju, kuid pikaajaliselt on huvitatud kallite tootjate turult väljatõrjumisest. Eri mõjude keerulise põimumise tingimustes on raske hinnata pikaajalisi trende ning survet näiteks ka alternatiivsete energiaallikate laialdaseks kasutusele võtmiseks, mis omakorda õõnestab nõudlust traditsiooniliste energiakandjate järele.

Põlevkiviõli tootmise investeeringud tehakse mitmekümneks aastaks ning suurendades õlitootmist peame uskuma ja eeldama, et see kütus püsib konkurentsivõimelisena olukorras, kus kildagaas, elektriautod, gaasimootoriga sõiduvahendid, tuumaenergeetikas toimuvad arengud pakuvad alternatiivi.  

Kuna põlevkivikompleksi pikaajaline kasumlikkus on seotud suure määramatusega, siis on loogiline, et sellega seotud äririski kannavad antud valdkonnas tegutsevad ettevõtted. Sellest positsioonist lähtudes pole otstarbekas ega isegi võimalik, et riik võtaks enda kanda globaalsetest hinnavõngetest tekkivate kahjude katmise või seoks maksupoliitika sellega, kuidas ettevõtetel globaalsel turul läheb. Eesti riik on niikuinii teinud pingutusi soodsa maksurežiimi kujundamiseks (jaotamata kasumi mittemaksustamine), kasutatavate ressursside hind koos saastekahjude kompenseerimisega tuleks ettevõtetel ikka endil kinni maksta.   

Sotsiaalses plaanis on arusaadav, et sektori poolt pakutav hõive on piirkonnale oluline. Samas ei saa välisturu tingimustest sõltuvate tegevuste säilitamist iga hinna eest seada majanduspoliitika keskseks teguriks. Selline poliitika võib osutuda liiga kalliks võrreldes põhiliselt turujõudude toel toimuva majandusstruktuuri ümberkujundamisega, mida toetavad innovatsiooni- ja sotsiaalpoliitika. Majandusstruktuuri mitmekesistamine on see, mis lahendab nii ühe tootmisettevõtte asulate kui ka -piirkondade majandusprobleemid.