Investeerida tuleb inimesse

Paarkümmend aastat tagasi elas meie peades teadmine, et ideaalne Eestis püsti pandav ettevõte on üks suur tehas. Ehitatakse hiiglaslik karbikujuline angaar, sinna sisse ostetakse väljamaalt kalli raha eest masinad ja tootmisliinid, palgatakse sinistes tunkedes või kitlites seltskond, kes tootmisliini taha istub ja kolmes vahetuses rutiinselt mingeid jubinaid kokku sätib. Ühest otsast läheb plastmass ja metall sisse ning teisest otsast vupsavad välja turvavööd, ukselingid, piduriklotsid või mobiiltelefonid. Eriti lahe, kui mobiiltelefoni nimi oleks olnud Eesti Nokia.

Sellise ettevõtmise püstipanekuks kulub aga suur hulk raha (mida aga Eesti ärimeestel liiga palju ei olnud) – vaja investeerida maalappi, angaari ja eriti seadmetesse. Inimestesse investeerida polnud eriti tarvis, sest jõude passivaid parkunud töökäsi ja siniseid tunkesid meil nõukaaegse pärandina jätkus. Seega mõeldi välja maksusüsteem, mis sellist äri soodustas: süsteemi peamiseks alustalaks oli see, et ettevõtted said tulumaksuvabalt reinvesteerida oma kasumi. Eks raha hakkaski liikuma, hangitigi tootmisliine ja masinaid. Inimeste toimetamine aga maksustati päris krõbedalt – palgad olid väikesed, tööjõukulud olid madalad ja seetõttu sai sinna otsa keevitada mõnuga sotsiaal- ja tulumaksu.

Selline süsteem on meid paarkümmend aastat päris kenasti edasi viinud. Majandus on hästi kasvanud ja investeeringuid on tulnud. Meil ei ole mitte midagi häbeneda – omal ajal sai tehtud õige otsus, mis andis meile konkurentsieelise ja see ka kenasti ära kasutati. Samas on maailm vahepeal muutunud. Nagu ütles targasti meie president: see, mis meid siia on toonud, enam edasi ei vii.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus rahapuudust majanduses otseselt ei ole. Pankades on eurosid küllaga ja Äripäev loeb kokku Eesti jõukamate ärimeeste varandust. Peamiseks mureks on hoopis kujunemas inimressurss. Esiteks on meid järele jäänud hoopis vähem. Ühest küljest kimbutab iibelangus ja teisest küljest on suur hulk rahvast võtnud oma sinised tunked ning väljamaale kolinud, kus sama töö eest oluliselt rohkem palka makstakse. Need, kes siia on jäänud, saavad vana hea tava kohaselt krõbedalt maksustatud. Nii sotsiaal- kui ka tulumaksuga. Teiseks on selge, et uus majandus vajab teistmoodi inimesi, kelle peamiseks töövahendiks pole enam parkunud käed, vaid ideedest pakatav aju.

Praeguseks elab meie peades kujutlus ideaalsest ettevõttest, mille puhul renditakse kontormajas pinutäis klaaskuubikuid, sinna veditakse lauad ja toolid, klõbistatakse arvutiklaviatuuri ning sünnivad ideed, mis meie elu lihtsamaks muudavad. Tehnoloogiad, mis aitavad ühest riigist teise raha üle kanda, taksot tellida, parkimist korraldada või interneti teel tasuta maailma teises servas asuva sõbraga suhelda. Selliste ettevõtete loomiseks pole palju raha tarvis – vaja on osta paar lauda, tooli ja arvutit. Selliste ettevõtete loomiseks on aga vaja palju nutikaid inimesi ning lahedat töökeskkonda. Meie maksukeskkond on aga loodud teistsuguse ettevõtluse jaoks.

Ämari lennuväljal jalutav nooruke peaminister üritab saabuvate valimiste peateemaks suruda julgeolekut. See on loomulikult oluline küsimus, kuid kahjuks peame tõdema, et selles küsimuses asub enamus lahendusi väljaspool Eestit. Nende valimiste peamiseks küsimuseks peab olema investeeringud inimestesse. Sest kui me seda ei tee, siis võib juhtudagi, et pärast kosutavat jalutuskäiku lennuväljal suundub Taavi Rõivas uhkes üksinduses Soome praami peale ja Eestisse laskub pimedus. Sest viimane lahkuja kustutab tule.

Peame maksusüsteemi muutma selliselt, et ettevõtetel oleks kasulik investeerida masinate asemel inimestesse. Nende ümberõppesse, haridusse, tervisesse ja töökeskkonda. Peame looma sellise maksu- ja majandussüsteemi, mis viiks kiirema palkade tõusuni. Üsna loogiline on see, et tuleb alandada tööjõumakse ning asendada need ettevõtete tulumaksuga. Praegu puuduvad pooltel inimestel igasugused säästud ja neil on tõsiseid raskusi, et ots otsaga kokku tulla. Riigile tervikuna on kasulikum, kui raha ei seisa mitte väljamaksmata kasumina ettevõtete pangaarvetel, vaid pigem inimeste sukasääres.

Ettevõtted siin kogu tööd ära teha ei saa. Peamised investeeringud inimestesse tuleb teha ajal, kui nad on veel tööl käimiseks liiga noorukesed. Pigem on see riigi ülesanne luua selline sotsiaal- ja haridussüsteem, mis garanteerib, et iga inimene saab oma võimed välja arendada ja rakendada. Investeerimine lastetoetustesse, koolisüsteemi, noorte tööhõivesse ja tervisesse on küll kulukas ettevõtmine, kuid pikas perspektiivis sama vajalik ja möödapääsmatu, kui paarkümmend aastat tagasi investeerimine masinatesse. Me ei tohi neid näha kuludena vaid investeeringutena – ainult siis võime olla veendunud, et paarikümne aasta pärast on meil veel ühiskond, mille julgeolekut on mõtet kaitsta.