Leia tunne, et kõik on võimalik

Eesootav aasta saab ilmselt olema kulminatsiooniks meie lähiümbruses viimati toimunud geopoliitilistele sündmustele. Et Venemaa satub laastava finantskriisi pöörisesse, mis tõmbab kaasa kogu Vene majanduse ning ka osa naaberriikide omadest, juhtub suure tõenäosusega.

Sissejuhatus selleks on 2014. aasta lõpuks tehtud. Mida sellisel puhul Eesti ettevõtjatel teha, on samuti juba teada. Tuleb vaid tuletada meelde 1998. aastat ja mida sellest õpiti. Kuigi Vene majandusega seotus on täna hoopis teistsugune, siis teisalt vaadates... ka mitte päris. Miskipärast räägime ka seekord toiduainetele uute turgude leidmise vajadusest nagu toona. Ja Vene turu osakaal on mõnes sektoris üsna suureks kasvanud. Ja et Venemaale minevate toodete ümbersuunamine näiteks Taani või Norra ei ole mitte lihtsalt sõrmenipsu küsimus.

Selleks, et uutele turgudele minna, on tegelik väljakutse hoopis uute toodete loomine. Muuseas on näiteks juba mainitud Taani ja Norra millegipärast Eesti ekspordis täiesti alamõõdulised, kuigi suure ostuvõimega ning lähedalasuvad turud. Või, miks mitte ka Saksamaa ja teised Euroopa riigid. Põhimõtteliselt peaaegu ükskõik milline veidi kaugemal kui meie vahetute naabrite turg parandaks juba eksporti ja majanduskasvu. Mõned neist potentsiaalsetest turgudest on isegi majanduskasvu juurde naasnud.

Selleks, et uusi tooteid teha ning ka uutele turgudele minna, on tarvis nii investeeringuid, innovatiivsust kui ka mõtteviisi muutust. Neist füüsiliste investeeringute tegemiseks on rahapoliitilised tingimused jätkuvalt ülisoodsad. Innovatiivsuse suunas näitavad numbrid kahjuks vähest tendentsi –näiteks teadus- arenduskulutused, mis on erasektoris viimasel ajal kahanenud. 

Hiljuti oli mul meeldiv võimalus külastada maailma juhtivaid tehnoloogiahiide ning start-up'e USAs. Vahe USA ja Eesti ettevõtete vahel ei seisne sugugi ainult rahamägede suuruse erinevuses, sama suur potentsiaal Eesti ettevõtete jaoks on peidus ka mõtteviiside erinevuses. Positiivse energia loomine on oskus, mida ameeriklastelt kindlasti õppida. Mis eristab maailma juhtivate tehnoloogiaettevõtete mõtteviisi, on see, kuidas nad on loonud keskkonna innovatsiooni tekkeks.

Esiteks peab igale organisatsioonis töötavale inimesele teada olema eesmärk, mis tema tööl on. Nagu üks eestlasest tehnoloogiaettevõtte juht seda sõnastas, on suur vahe, kas töötaja teab, et ta laob kivi kivi peale või et ta ehitab katedraali. Lastes töötajatel võtta rohkem vastutust ja vabadust ka eksida ja vigu teha, öelda välja oma mõtteid asjade paremaks muutmiseks ilma et selle eest risti löödaks, tolereerides erisusi ning pannes kokku erinevaid oskusi ühise eesmärgi nimel, on see, mis sünnitab uusi ja läbilöögivõimelisi globaalseid firmasid. Dünaamilisus ning suhtevõrgustike loomine on oluline. Silicon Valley eduteguriks on kindlasti keskkond, mis maailmast väga erinevate talente ligi tõmbab. Kuigi USA firmad kulutavad suuri summasid teadus- ja arenduskulutuste peale, siis Eesti jaoks oleks alustuseks innovatsioon juba suhtumise ja juhtimiskultuuri muutumine.

Kuigi Eesti on kordades väiksem, ei pea ambitsioonid sellepärast veel väiksemad olema. Ka Eestis saaks palju ära teha selleks, et siinne keskkond oleks kõigepealt meeldiv siinsetele olemasolevatele töötajatele ning seejärel ehk on potentsiaali, et ka mõni välistalent tahaks siia tulla. Töökeskkonna meeldivus pole Eesti ettevõtete prioriteete , sest keskendutakse valdavalt palgale. Palga väiksuse remondiks on aga samad tööriistad – uued tooted, uued turud, suuremad tulud. Aga ka nende 1/3 töötajate peale on põhjust rohkem mõelda, kelle jaoks on olulised ka pehmemad väärtused. Eestis on tööjõudu teadaolevalt vähe ning kvaliteetsetest töötajatest puudus kogu aeg.

Eesti Panga prognoosi kohaselt väheneb järgmise kahe aasta jooksul Eestis tööealiste inimeste hulk 15 000, viie aasta pärast aga koguni 30 000 võrra. Tegelikult on tööturul veel palju kasutusele võtmata ressursse, millele tuleks nüüd tööjõupuuduse süvenedes rohkem tähelepanu pöörata – sealhulgas noored lapsevanemad, kes tahaksid osaajaga töötada, või tudengid, kes vajavad hädasti osaajaga praktiseerimiskogemust või ka vanemad inimesed, kes ehk samuti tahaksid veidi väiksema koormusega ühiskonnaelus ikkagi kaasa lüüa. Tuleks välja mõelda mitmeid uusi paindlikumaid tööturul osalemise vorme kui seni, osaajaga, kaugtöö, IT-lahendused jne. Ma usun, et selles vallas kiiremat innovatsiooni tegevad ettevõtted on lõpuks turul eelisseisundis. Mul oli hea meel lugeda, kuidas käesoleva aasta kõige töötajasõbralikuma firma juht kirjutas, kuidas ta need muutused oma organisatsioonis ellu viis raha kulutamata. Sest levinuim vabandus millegi tegemata jätmiseks on ju tihti, et pole raha. Tegelikult on küsimus vaid prioriteetides.

Ma soovin järgmiselt aastalt seda, et me suudaksime saavutada selle start-up'idele omase meeleseisundi, kus tundub, et kõik on võimalik, et sa ise oled see, kes enda saatust mõjutab ning kus kogu diskussioon ei käi vaid palga väiksuse ja töötajate puuduse ümber või et „välisturud on nõrgad ja Eesti eksport ei saa kuidagi kasvada“, vaid sinna lisanduks see dimensioon, kus me arutleme ka selle üle, kuidas me midagi uut ja enneolematut maailmas ära teeme. Et millist maailma probleemi saame me suures ulatuses aidata lahendada, nagu seda teeb näiteks Google. Et juhid miinimumprogrammina katsuks inimeste motivatsioonile mitte jalga taha panna ning parimal juhul suudaks leida isegi millestki innustust. Eesti tervikuna võikski olla üks innovatiivne start-up. Tehkem siis sellest koos üks äge globaalne edulugu.