Karjub kannatamatus, mitte pensionisüsteem

Kui Äripäev arvab oma 8. jaanuari juhtkirjas, et pensionisüsteem karjub reformi järele, siis vaidleksin sellele vastu. Karjub hoopis inimeste kannatamatus, soov jõuda kujutletamatult kiiresti kujutletamatult kõrgele. Ja sellele kaasa õhutamine ei ole parim valik.

10% inimesi suudab finantsturgudel teha ehk enam-vähem mõistlikke valikuid, aga süsteem peab töötama 100% pensionäride jaoks. See ongi pensionisüsteemi mõte. Seda tuleb ehk häälestada, arutleda teenustasude ja tulemustasude suuruse üle lobigruppide vastuseisust olenemata, tõhustada regulatsioone selles osas, kuhu ja kui palju võivad fondid investeerida jne. Kuid kuulutada see süsteem läbikukkunuks on vale.

Pension on pikalt planeeritav asi, mis reeglina saabub suhteliselt ettearvataval ajal. Kui pensionisüsteem tänasel kujul loodi, käivitusid meeletud reklaamikampaaniad, kus lubati vastutasuks fondivaliku eest auhindu teetassidest televiisoriteni. Juba siis kostis kainet häält, et kuulge, sõbrad, sellist otsust ei tehta ometi selle järgi, kes sulle ilusama käteräti vastutasuks annab. See on põhimõtteline, fundamentaalne ja pikaajaline küsimus, kus ei saa lähtuda hetkeemotsioonidest.

Oli kuidas oli, süsteem käivitus ning raha hakkas kogunema. Loomulikult vähehaaval, sest väikesest palgast ei saagi korraga palju ära võtta. Majanduskasvu perioodil kogusid fondid ka tasapisi kasvikuid ning inimesed olid reeglina oma valikutega rahul. Mõned erksamad nurisesid, et teine fond kasvab kiiremini või et sama raha oleks saanud ju kinnisvara laenumaksesse suunata ja siis oleks paari aasta pärast rikas mees olnud.

Ühel hetkel aga jõudis kätte uus reaalsus. Majanduskriis, aktsia- ja võlakirjaturgude kokkukukkumine, riskinivesteeringute pankrotistumine. Loomulikult ei saanud sellises olukorras jätkuda pensioniinvesteeringute kasv. Unustades ära, mis toimus kinnisvaraturul, tormasid needsamad läbematud „investorid“ kiruma fonde nende raha põletamises. Raha kogumise algusest oli möödas kellel viis, kellel vähem aastat, üldises plaanis ühesõnaga kaduvväike aeg. Pensionireform oli alles sündinud.

Õli lisas loomulikult tulle valitsuse otsus külmutada teise samba riigipoolsed maksed. Kuigi mõistes, et olukord oli keeruline, poleks seda tohtinud teha. Värske süsteemi usaldust sellisel moel hammustada oli strateegiliselt vale ja inimesed kaotasid lõplikult usu.

Täna näeme juba mitmendat aastat fondide mõõdukat kasvu (mis on pensionifondi puhul kohane) aga retoorika on sama – raha seisab ja põleb, inflatsioon (mille puudumise vastu Euroopa Keskpank muide võitleb) väidetavalt sööb seda vähestki ning üldse on kogu süsteem hukas.

Olen ise nii kolmanda kui teise samba klient, konservatiivne investor, kes majanduskriisi tipphetkedel samuti krigistas hambaid, ent ometi ei arvanud ma siis ega praegu, et süsteem on vale. Selliseid süsteeme luuakse ja hinnatakse aastakümnete perspektiivis ja kogu maailmas on nad ennast kokuvõttes siiski õigustanud. Mis aga ei ole kunagi investeeringute puhul ennast õigustanud, on emotsionaalsed otsused. Ma ei tea, milline on minu tänane saldo, sest ma ei vaata seda. Vaatan seda suure tõenäosusega alles 20 aasta pärast ja soovitan teistelgi nii teha.