Kõrgliigasse viib innovatsioon

Vähemalt ühes osas võime möödunud aastaga Eestis igati rahule jääda. See oli aasta, kus muudatuste vajadust tajuvate ja neid nõudlevate inimeste arv ja aktiivsus kasvas nii suureks, et seekord loodetavasti ei lasta vajalike reformide teemal päevakorrast langeda ka pärast riigikogu valimisi.

Oleme ju teelahkmel. Me pole nõus paigaltammumisega, kuid samas pole meil ka selget ja terviklikku ettekujutust sellest, kuhu minna ja mida kohalejõudmiseks teha. Õnneks on praegu üleval piisavalt selliseid asju, mis inimesi eluliselt huvitavad. Eeskätt nende sissetulek, maksud, sotsiaalne kindlustatus. Üha enam huvitutakse ka sellest, millest nende asjade tase ikkagi sõltub. Esimeses lähenduses pole sellele kuigi raske vastata, sest nii palga suurus kui ka sotsiaalse kindlustatuse tase sõltuvad suurimal määral töö produktiivsusest antud maal. Võimest toota enam lisandunud väärtust, mitte niivõrd suurendada toodete füüsilist hulka.

Seegi, millest produktiivsuse tase sõltub, pole teab mis mõistatus. Korraliku tulemuse saavutamiseks on majanduses vaja ettevõtjate, teadus- ja arendustegevuse, koolitajate, töötajate ja seaduseandjate koostegevust. Kui üks osapool puudub, selle tegevus lonkab või ei täideta kõiki ülesandeid, mida antud olukorras teha tuleks, asjad ei suju.

Praegu tundub selles koostegevuses kriitiliseks kohaks olevat valitsussektori võime saada hakkama kõiki vajalike ülesannete, sealhulgas iseenda töö tõhusa korraldamisega. Ega siis ilmaasjata juba aastaid järjest visamalt riigireformi vajadusest räägita. Ilmselt on olukord püsinud lahenduseta ka seepärast, et kui meil on üksikisiku või ettevõtja rolli suhtes olemas küllalt hea konsensus, siis selle kohta, mida riik praegu ja üleüldse tegema peab, on arvamusi seinast seina. Loomulikult on kõik nõus, et riik peab looma ettevõtlusele head arengutingimused, aga milles need täpsemalt seisnevad?

Ühe levinud seisukoha järgi on selleks minimaalne valitsus koos madalate maksude ja võimalikult väheste regulatsioonidega ning minimaalse majandusse sekkumisega. Paraku on ka sellised mõisted nagu „madal“ või „minimaalne“ praktikas üsnagi paindlikuks/venivaks osutunud ning sõltunud majanduse arengufaasist ja olukorrast.

Kuigi lihtne minimaalriigi idee tundub ahvatlevana, siis majandusliku kõrgliiga riikides Singapurist Ühendriikideni on valitsus ühes või teises majanduse läbimurdekohas ikka otsustavat osa omanud.

Võtame näiteks kas või sellise maailma olulisel määral muutnud asja nagu kildagaasi tootmine. Tõsi, gaasi toodavad eraettevõtjad, kuid ilmselt poleks see tootmine niipea tekkinudki, kui Morgantowni Energiauuringute Keskus ja Kaevanduste Büroo (Bureau of Mines) poleks juba 1976. aastal algatanud oma kildagaasi projekti, demonstreerimaks kildagaasi tootmise võimalusi. Ning kui föderaalvalitsus poleks samal aastal asutanud vastavat uurimisinstituuti, mida finantseeriti looduslikult gaasilt võetava maksu abil. Lisaks sellele arendati USA energeetikaministeeriumile kuuluvates laborites välja kildakaasi leiukohtade geoloogilise kaardistamise tehnoloogia.

Kui me seame selle kontsentreeritud tegevuse kõrvale oma teadus-arendustegevuse, siis tundub loogilisena, et kui me tahame ja peame endale jõukohaseks keskmise sissetulekuga maa staatusest välja rebida ning järjest enam innovatsioonile tuginevale arenguteele asuda, tuleb arvestada mitme tõsiasjaga.

Esiteks pole see, kuidas toimus kildagaasi tootmise ettevalmistamine USAs, erand, vaid pigem reegel. Nii on kõikides edukates riikides ette valmistatud baasi ravimite; meditsiini-, materjali- jm tehnoloogiate ja innovatsioonide väljaarendamiseks. Ilma selleta poleks enamikul juhtudest sellist edu ka saavutatud.

Samas on selge, et eduks on vaja eesmärgistatud, kompleksset ja läbikaalutud ning vajalike ressurssidega kindlustatud lähenemist asjadele. Vastasel juhul jääb mis tahes ettevõtmine suure tõenäosusega üksnes ühe kitsa seltskonna intellektuaalseks ja meie nappe ressursse neelavaks tegevuseks. Just ressursside vähesus ja edu saavutamiseks vajalike tegevuste kõrge hind on need, mis kirjutavad meile ette suurema fokusseerimise vajaduse.

Teiseks peame endale aru andma, et innovatsioonideks pinnase ettevalmistamine ja nende rahaks pööramine on eri asjad. Et ka suure kogemuse ja suurte ressursside korral ei õnnestu saadud teadmisi ja oskusi alati kasumlikuks tooteks pöörata, mistõttu tuleb suuta taluda ka läbikukkumisi.

Peame arvestama ka seda, et kui me oma valitsemist tunduvalt efektiivsemaks/odavamaks ning paremini koolitatuks ei muuda, pole meil majandusliku kõrgliiga suunas rühkimiseks vajalike innovatsioonide vajaduse mõistmist ja nende toetamise jaoks vajalikku raha kuskilt võtta.