Vabaerakondlik Laar

Eriti tähelepanuväärne on Laari üleskutse vähendada tuntavalt erakondade rahastamist riigieelarvest. Loodan, et IRLi auesimehe seisukoht maksab ning jää hakkab murenema.

Seni tagasi lükatud ettepanek on näiteks (peibutus)partide kasutamise lõpetamine valimistel ning avatud nimekirja põhimõte riigikogu valimistel, et parlamenti pääseksid just enim hääli saanud kandidaadid. Loodan, et siingi aitab Laari autoriteet kaasa ning kartellierakondade tagatubade jäine eitus lõpuks murdub.

Laar poleks Laar, kui ta ei esitaks ettepanekute hulgas ka selliseid, mis mõjuvad täiesti uudselt või mille teostamine pole väga lihtne. Siin pean ma silmas eeskätt neid ettepanekuid, mis eeldaksid põhiseaduse muutmist ja on seega väga aeganõudvad, kui üldse võimalikud.

Põhiseaduse muutmist nõuab riigikogu koosseisu vähendamine ning kohalike ja europarlamendi valimiste samale päevale viimine. Lätile analoogiline valimiskord, kus saab anda ka negatiivseid hääli, võib põhiseaduse vaates isegi toimida, kuid eeldab väga suuri muutusi valimisseadustes.

Ka pole pole seda ideed minu teada Eestis varem peaaegu üldse tõstatatud. Miinushäälte andmine teeks valimissüsteemi muidugi veel keerulisemaks ja kohmakamaks, kuid sellel võib olla ka positiivne aspekt. Oma populaarsust konfliktsusele ja vastandumisele rajavate poliitikute võimalused väheneksid ja rohkem konsensuspoliitikale orienteeritud kandidaatide aktsiad tõuseksid.

Paraku on suuri seadusandlikke ja eriti põhiseaduslikke muudatusi nõudvatel ettepanekutel oma miinuspool. Kui tõsta mõni nii radikaalne küsimus riigireformi peaideeks, siis võib selle taha takerduda kogu protsess. Ja praktilise inimesena teab Mart Laar seda väga hästi.

Seega on mõistlik alustada riigireformi neist küsimustest, mida saab lahendada siin ja praegu. Erakondade riigipoolse ületoitmise vähendamine, peibutuspartidest loobumine, kampaaniakulude lagi ja bürokraatia kokku tõmbamine on just sellised ideed.

Lõpuks haldusterritoriaalsest reformist. Laar toetab tingimusteta Siim Kiisleri esitatud lähenemist. Samas on Eesti Koostöö Kogu esitanud riigipidamise kavas hulga täiendavaid ja ka mõneti teises suunas minevaid ettepanekuid. Eeskätt on need suunatud omavalitsuste koostöö arendamisele, mis võimaldaks vajalike funktsioonide täitmise koostööpiirkondade kaupa. See on paindlik, funktsioonikeskne lähenemine, mis ei eelda tingimata ühesugust lahendust kõikjal Eestis.

Mõneti sarnanevad Koostöö Kogu ettepanekud nende järeldustega, milleni seitse-kaheksa aastat tagasi jõudis minister Vallo Reimaa. Miks IRL Reimaa 2008. aasta jaanuaris tagasi kutsus, on seni arusaamatu. Kui tahame haldusreformi pidureid täielikult mõista, siis vajaks see küsimus kindlasti selgitamist.