Kodanike ja ettevõtete huvid esiplaanile

Meenub lugu õpetajast, kes ei saanud poistest jagu. Tema läbilõikavad karjatused „Poisid, lõpetage, kohe siia!” kõlasid kui kurtidele kõrvadele. Teise õpetaja hüüe „Ahoi, mehed, räägime paar sõna juttu!” mõjus nagu imerohi. 11–12aastased poisid lõpetasid müramise ning tulid eeskujulikult käitudes hüüdja juurde. Ent näost punaseks karjunud naist vihastas poiste positiivne reaktsioon, sest miks nad tema sõna ei kuulanud? Vastus on lihtne: kui tahta soovitud tulemust, peab oskama panna ennast teise olukorda, mõistma teise poole ootusi.

Kui küsida, mis on Eesti edu valem, siis võiks vastata sama: tuleks arvestada ka teise poole huvidega. See käib nii riigi ja ettevõtete kui ka riigi ja kodanike vaheliste suhete ja ootuste kohta. Tähtsaim on, et Eesti meeldiks eestlastele, sest ükski välisinvestor ei tule Eesti elu paremaks muutma, vaid siit ainult koorekihti võtma. Kui riik meeldib omadele, tõmbab see ligi ka välisinvestoreid. Üks välismaalane ütles, et kui Eesti tahab muutuda atraktiivseks maaks, peaks majanduspoliitika seda eesmärki toetama, mitte sellele vastu töötama. Praegu on paljud seadused (sh avalik suhtumine) kaldu petturite õiguste poole. Õige hõlma võib hüpata aga iga nurga peal. Mitmedki otsused on ajutised, võimulolijate soov teisele parteile „ära panna”. Kohalike ettevõtete ja tavakodanike elu on pidev vaev ja võitlus.

Nõus, et suurte eesmärkide jaoks peavad kõik pingutama, aga seda saab teha teisiti. Kui hurjutada ettevõtteid, kelle tegevus tehakse sageli võimatuks, ei hakka nad pingutama, vaid hoopis kõrvalteid otsima või äri sulgema. Samuti ei tohiks siunata avalikult miinimumpalgalisi, kes justkui ei tohi Eestist lahkuda, mis sest, et nad siin hakkama ei saa.

Mäletan suurettevõtjast välismaa sugulase juttu, kui ta Eesti sugulastele selgitas, kuidas läänes „kõik toimib”. Vastus oli lihtne: riik on teinud kõik, et ettevõtte jaoks on lihtsam ja kasulikum reegleid täita. Lisaks hüvitab riik mitmed pingutused kas maksusoodustuste või muul moel, samas kui rikkujad saavad karistuse. Kuulumine hinnatud ettevõtete hulka on äriajamisel pikaajalises perspektiivis väärtuslik kapital.

Seega, kui tahta, et Eesti ettevõtted oleks seadusekuulelikud ja aitaks kaasa Eesti rikkamaks muutmisele, siis ei tasu loota, et seda tehakse patriotismist või neid hurjutades. Eelkõige peab seaduste-reeglite täitmine olema mugav, neid peab olema lihtsam täita kui rikkuda ning ka ettevõttel peab selleks huvi olema. Praegu toob aga pea iga teine otsus kaasa ettevõtjate pettumustelaviini, et jälle tõmmatakse vaip alt ära. Kuni on lihtsam olla pätt, ei saa edu oodata.

Kui soov on ettevõtjaid panna tegema suuri investeeringuid, tuleb sedagi põhjendada ning paratamatult kompenseerida või pakkuda midagi muud vastu. Riigil on palju võimalusi, kuidas soovitud käitumist saavutada – maksusoodustused, lihtsustatud reeglid mõnes teises valdkonnas, eelised eeskujulikele firmadele jne.

Kui öelda, et selleks pole raha, siis võib kohe leida kümneid, isegi sadu juhtumeid, kus riik on pidanud läbimõtlemata otsuste eest hiljem väga kallist hinda maksma. Mitmed lühiajalisele edule rajatud otsused, trahvid, kahjulikud erastamised, aga ka poliitika ja seadused (sh tööjõumaksud), mis on teinud Eestist püsiva odava allhankemaa, ääremaastumine, kurjategijate liigne tegevusvabadus ja korstnasse kirjutatud kahjud. Viimane, kuid vägagi kulukas viga Eesti jaoks – inimeste riigist lahkumine.

Alustada tulekski sellest, et kohalik ettevõte ja inimene tunneks, et tema pingutust on vaja, et just tänu temale lähevad asjad paremaks. Hiljuti Eesti edukamaid ettevõtteid küsitledes vastasid kõik suure uhkusega: „Meil pole ühtegi miinimumpalgaga töökohta.” Seda peaks tahtma öelda kõik ettevõtted. Samas on neid, kes on oma äri üles ehitanud toetuste peale – kui toetused otsas, pannakse kohe äri kinni. Siin peaks riik omakorda vastu nõudma, mitte hiljem õlgu kehitama, et „läks nii”. Majanduspoliitika ei tohi olla „parteiline”, sest lühiajaline kasu ja parteide ülimuutlik poliitika tähendab nagunii hilisemat kahju.

Päris paljut saaks muuta, kui kaaluda poliitiliste otsuste plusse-miinuseid ka teise poole huvidest lähtudes ning suurendada koostööd. Nagu algusloos kirjeldatud poiste puhul, kus edu ei tulnud karjumise ja vitsaga, vaid alles siis, kui neid hinnati ja nende vajadustega arvestati ning neid võrdsetena koheldi. Alles siis on neilt ka palju vastu oodata.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.