Tegijad enam poliitikasse ei lähe

Valimistel osalevate uute parteide nimekirjad on suures osas tundmatud või vilksatavad meelelahutajate nimed, kellega loodetakse ilmselt mingit odavat särtsu lisada. Vanade olijate nimekirjad on sarnased eelmiste valimiste omadega. On vahetatud küll kohti, ringkondi ja erakondi, aga see ei muuda üldist pilti.

Kahju, aga tõsised tegijad ei taha enam poliitikasse minna. Uusi tõsiseltvõetavaid ja lootustandvaid kandidaate on imevähe. Tegelikult ei meenugi kohe kedagi peale hilissügisel rahandusministriks saanud Maris Lauri. Kas te teate näiteks mõnda edukat tuntud ettevõtjat või suurfirma juhti, kes kandideerib riigikogusse?

Poliitika on muutunud juba ammu väljaks, millel kindel kildkond elukutselisi poliitikuid omavahel jageleb. Kord hüpatakse ühte erakonda, siis jälle teise, vahel üritatakse oma parteid luua. Ja nii aastaid. Aeg-ajalt vilksatavad teletähed ja lauljad, aga enamik neist kustub kiiresti. Ajakirjandus on palju saaginud visiooni puudumise, sisutühjade sõnavõttude ja ideede vähesuse üle. Aga kust need ideed peaksidki tulema, kui puldi juures on need samad „vanad mägrad“, kes passi järgi ehk nii vanad veel polegi, aga poliitikas osalenud juba aastaid. Mis tähendab, et nad suurt midagi muud oma elus polegi teinud.

Kus on mõni tippjuht, kellel sadade, kui mitte tuhandete inimeste ja suurte protsesside juhtimise kogemus? Kus on mõne eduka idufirma looja, kellelt võib vähemalt loota, et ta suudab raamist väljas mõelda? Kus on mõni kogenud ettevõtja, kes teab, mida tähendab nii õnnestumine kui ka ebaõnnestumine ja oskab näha suurt pilti, sälitades samal ajal pragmaatilisuse?

Kurb on, et poliitika pole enam mingi eneseteostusvõimalus neile, kellel kuskil mujal valdkonnas väga hästi läheb. Aga just neid oleks vaja poliitikasse. Mitte odava populaarsuse jahtijaid, igavesi eneseotsijaid või lihtsalt saamatuid, kes mujal läbi ei löö.

Olin viimase poole aasta jooksul kindel, et ekspankur Indrek Neivelt kavatseb tema sõnavõtte arvestades poliitikasse minna, osaleda riigikogu valimistel. Aga ei, ka tema mitte. Siinkohal peaksid erakonnad endale otsa vaatama ja küsima, miks me peame valimistele minema jälle sama seltskonnaga, põimides karjääripoliitikute vahele peamiselt seltskonnaajakirjandusest tuntud nimesid. Miks on riigikokku kandideerimine muutunud väheprestiižseks?