Kuidas muuta raha suhtlusvahendiks

Äripäevas ilmus tähelepanuväärne ettepanek "Muudame valimised tasuliseks" (20.12.2014). Jah, olgu valimised tasulised.

Tasulised on nad niikuinii, ainult et praegu võetakse raha valijatelt varjatumal viisil ja nende käest küsimata. Aga olgu ka nii, et valitutele eraldatakse ainult see raha, mis neile valimistel vahetult antakse.

Jah, valitud hakkavad elama oma valijate poolt neile makstud tasust. Seni eelarvest antav raha jääb üle ja selle võib anda valijatele. Enam ei sõltu valitutele makstav rahasumma eesistuja maagilisest haamriviibutusest, vaid hakkab sõltuma valijatest. Raha muutub suhtlemisvahendiks.

Valijale saab puust ja punaselt selgeks, kui palju valitute ülalpidamine maksab. Selle teadmisega saab igaüks otsustada, kui palju ja kellele on ta nõus maksma. Võibolla on valija nõus palju rohkem maksma, juhul kui valitu teeb tõepoolest head tööd. Valitud aga seatakse olukorda, kus nad peavad oma rahakasutust planeerima. Pikemat aega peavad vastu ainult need, kes oskavad oma rahaga ümber käia.

Iga valitu saab raha täpselt nii palju, kui valijad temale annavad, muud tasu ei ole. Häälte (ja raha) ümberkantimine kaob. Riigikokku jäävad alles need, kellele on antud piisavalt raha. Neid ja ainult neid on valija piisavalt usaldanud. Saadud rahaga võib valitu toimida nii, nagu heaks arvab, loomulikult (maksu)seaduste raamides. Riigi poolt (st valija poolt) varjatult kinnimakstud soojad kohad nõunikele ja teistele nendesarnastele kaovad. Enam ei saa erakonna kõige edukam plakatikleepija tänutäheks nõuniku ametikohta. Aga nii tema kui kes tahes teine võib selle koha saada, kui valitu on nõus talle nõunikuks olemise eest oma rahakotist maksma.

Iga hääletamine maksab, iga vaheaja võtmine maksab. Maksab ka mittehääletamine, raha võetakse sama palju, kui oleks hääletatud. Nii ei saa pikalt tegutseda need, kes said valimistel vaid mõne sendi, elavad muust rahast ja kelle kohalolu mõte on toetada erakonna tagatoa poliitikat. Nende arve tiksub tühjaks nii ehk teisti, isegi kui nad palgaks sentigi ei võta. Ja kui arve on tühi, ilmub asjaosalise hääletuspuldile kiri "Teie krediit on lõppenud".

Pannakse piir tavale, kus kõigepealt ilmub seadus, siis selle parandamise seadus, seejärel paranduse muutmise seadus ja nii edasi. Seaduste kvaliteet kasvab, sest muutmised maksab kinni muutja.

Ja veel. Iga valitu saab anda nii mitu häält, kui tahab, ainult et iga hääl võtab tema rahakoti oluliselt tühjemaks. Nii saavad ka vähemused, mida läbi suruda, kui nad on nõus ohverdama suure osa oma rahast. Enam ei saa enamus kasutada igikestva teerulli poliitikat, vaid ta peab mõtlema, kas teerull ikka on nii oluline, et oma raha oma tahtmise huvides ära kulutada.

Keskmine ettevõtja ja keskmine palgatööline peavad õigustama oma olemasolu iga päev, mitte kord nelja aasta tagant. Ja põhiseaduses pole öeldud, et rahvas saab olla kõrgeima võimu kandja vaid iga nelja aasta tagant. Järelikult on õige seda nelja-aastast tsüklit kohendada ja visandatavas plaanis on hammasrattad, mis võimaldavad seda teha.

Iga nelja aasta järel toimuvad valimised panevad ainult paika nimekirja valitutest, kes valijatelt arvestatavat raha said, ainult neil on õigus raha juurde küsida. Kuid selle nimekirja sees hakkab valijatepoolne rahajagamine toimuma sagedamini, näiteks enne igat jaanipäeva ja enne jõulupühi. Kui keegi valitutest on teinud suuremastaabilise sigaduse, pole tal raha loota, jääb vaid oodata teadet "Krediit on lõppenud". Kaovad iga nelja aasta järel toimuvad reklaamikampaaniad (valija lollitamised), sest läheks liiga kalliks neid iga poole aasta järel teha.

Praegu tundub meil olevat kaks erinevat maailma, kus üks neist toimib oma reeglite järgi ja nelja-aastaste tsüklitega, aga teine peab tõestama oma õigust olemasolule siin, praegu ja nii iga päev. On aeg need maailmad kokku tuua.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.