Lõpetame pseudoinvesteeringud

Raha kasutamise probleem on ühine suurimal ülikoolil, haiglatel ja pisimal lasteaial: iga asutuse juhtkond, suurusest ja kompetentsist olenemata, peab ise hakkama saama finantsjuhtimise kõrgklassiga. Enamasti kulutab ametnik raha harjumuspäraselt ära või toob efektiivsusepüüdlus kaasa karistuse.

Rahandusministeerium ei ole kujundanud seisukohta, kuidas riigiasutused peaksid oma eelarvega ringi käima. Näiteks riigile kuuluvad autod, erisõidukid, arvutid, sisseseade, meditsiinitehnika, teadusaparatuur jne. Need asjad pole mitte investeeringud, vaid kulu, sest homme on see vara odavam kui täna. Üldjuhul on need seadmed ja eritehnika, mille hooldamiseks ja ülevalpidamiseks tegelikult paljudel asutustel vahendeid ei jätku. Need “investeeringud” muutuvad viie aastaga pidevalt lisaraha küsivaks vanarauaks. Kuni järgmise pingutuseni, kus palkade, pärisinvesteeringute ja teenuste kvaliteedi arvelt tõmmatakse kõht sisse ja ostetakse järgmine asi, mida siis samamoodi surmani putitada ja lõpuks maha kanda.

Pakun mitu lahendust, mis ei nõua seadusemuudatust, vaid täiendusi riigihangete praeguses mudelis ja riigile kuuluva vallasvara soetamise protsessi parandamisel. Esiteks saaks rahandusministeerium lihtsa vaevaga kehtestada vallasvara soetamise regulatsiooni ja anda asutuste juhtkondadele soovitusi eelarve kasutamiseks. Õnneks on Eestis olemas mõni konstruktiivne ja positiivne näide – aktsiaselts Riigi Kinnisvara, mis koondab kogu riigi halduses olevat kinnisvara. Riikliku haldusettevõttena on RKASi eesmärgiks renoveerida, hallata ja turutingimustel rendile anda kõiki riigile kuuluvaid hooneid. See on suurepärane algatus ja pikas perspektiivis hädavajalik, muutmaks riigi halduses oleva kinnisvara kasutus võimalikult efektiivseks. Analoogset lähenemist oleks vaja riigile kuuluva vallasvara suhtes.

Kui aga unistada millestki enamast, saaks Eesti anda teistele riikidele eeskuju tänapäevase riigi mudeli loomisel. Oluline kriteerium oleks riigi ressursside optimaalne kasutamine. Kujundlikult: kui tavakodanik läheb poodi ja valib endale sobiva leiva välja, siis riik peab millegi soetamiseks tegema hanke. Praegu on igas riigiasutuses ja kohalikus omavalitsuses palgal piltlikult öeldes üks ametnik, kes teeb hankeid oma kompetentsi piires.

See on raiskamine, kui igas asutuses eksperimenteerib üks ametnik riigihangete koostamisega. Tulemuseks on hulk pseudoinvesteeringuid.  Halb näide on riigi ja erasektori koostöös ehitatud koolimajad. Algul loeti need lepingud rendiks ja hiljem kvalifitseeris riik need omakorda laenukohustuse sisse. Kuidas saab ükskõik milline asutus teha plaane, kui riigi enda juhendid ei ole siduvad? Kui regulaator ise ei vastuta oma seisukohtade eest?

Kompetentsi tuleks koondada rahandusministeeriumi alla, parimate praktikate väljaselgitamise ja hangetesse rakendamise. Riigihangete amet võiks olla avaliku sektori tellimuste täitja, kuhu koonduvad hangete läbiviimise parimad kogemused ja teadmised. Üks suund on üleriigilised, teine kohalike omavalitsuste hanked, nagu näiteks riigihankekeskus Hansel Soomes.

Riik peab endale võtma nõustamise vastutuse. Praegu on nii, et antakse tingimuslik seisukoht, mida homme muudetakse. Riigis tegutsevaid regulaatoreid nagu maksuamet ja rahandusministeerium, julgustan vajadusel kompetentsi sisse ostma rahvusvahelistelt nõustamisfirmadelt (Deloitte, KPMG, PWC, EY) ja siis seda ka rakendama. Erasektori kompetentsi julgem kaasamine töötab Eesti riigi edu heaks.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.