Need ei vaata tagasi

Mina ei ole. Ja mul on kahju, et valimistulemus ei sunni Reformierakonda enesepuhastusele. Ei, ma ei soovi, et valimised oleks võitnud Keskerakond. Kuigi see oleks loonud – vähemasti teoreetiliselt – võimaluse, et Reformierakond jääb opositsiooni (iseasi muidugi, kas Edgar Savisaarel oleks olnud väärikust Keskerakonnale oma taandumisega valitsuse moodustamise võimalust anda). Reformierakonna jäämine opositsiooni oleks tegelikult olnud kasulik nii Eesti demokraatiale kui ka Reformierakonnale endale.

Kui Taavi Rõivase käest ühes valimiseelses debatis küsiti, mida on Reformierakond musta raha skandaalist õppinud, siis kukkus ta Savisaart ründama. Ta ei vastanud küsimusele ja sellest järeldan ma, et Reformierakond ei ole rahastamisskandaalist midagi õppinud. Või kui on õppinud, siis seda, kuidas edaspidi avalikke skandaale vältida. Rõivas oleks pidanud kinnitama, et Reformierakonna raha on edaspidi alati puhas, selle allikad jälgitavad ja valijal erakonna raha kasutamisest täielik ülevaade. Ta ei öelnud midagi sellist.

Reformierakond ei vaata tagasi, sest neil pole vähimatki sundi seda teha. Ja see on halb. Kindlalt-edasi-partei kutsus läbirääkimiste laua taha neli erakonda, kuigi soovis moodustada võimalikult laiapõhjaline valitsus pole oravaid põhjust kahtlustada. Nad lihtsalt mängivad teiste erakondade närvidel – ühel hetkel ütlevad kellegi närvid üles suurema ja tugevama õiguse pideva rakendamise pärast.