Palgaralli kui 30 km/h kihutamine

Keskmine netopalga kasv oli värske statistika järgi 2014. ja 2013. aasta võrdluses 42 eurot ehk 5,5%. Võrreldes 2008. aastaga sai möödunud aastal Eesti töötaja keskmiselt 129 eurot rohkem kätte. Kui me aga võtame arvesse ka ostujõu, siis on netotöötasu kasv olnud selle ajaga vaid 27 eurot.

Töötasude muutuste analüüsimisel tuleb arvestada, et Eestis on muutumas tööde struktuur ehk tippspetsialistide osatähtsus kasvab ja lihtsamate tööde hulk väheneb, mis kergitab keskmise palga näitajaid, ilma et konkreetsete töötajate palk väga palju muutuma peaks. Lisaks sisaldavad statistilise keskmise brutokuupalga ja netokuupalga näitajad ka erinevaid lisa- ja tulemustasusid, mis toob kaasa üsna suure kõikumise lühiaja statistikas – erinevused kvartalite vahel võivad olla sama suured kui aastate vahel ning sõltuda näiteks mõne sektori aastapreemiate väljamaksmise kuust.

Palgatõusuga ei kiirusta

Kuigi tööjõupuudus on mitmes valdkonnas üsna kriitiline, siis palkade tõstmisega ettevõtted ei kiirusta. Põhipalkasid küll korrigeeritakse, kuid seda ei nähta peamise lahendusena töötajate juurde saamiseks. Rohkem panustatakse värbamistegevustesse, tööandja maine kujundamisesse, töö ümberkorraldamisesse ja järelkasvuga tegelemisesse.

Mitu tööandjat on ilmselt ümbermõtestanud oma värbamistegevused ja hakkab kohanema pideva tööjõupuudusega, nt pakkudes lihtsamate tööde puhul paindlikku ja lühiajalisemat töötamist muude tegevuste, nagu õppimine, omaste hooldamine vms, kõrvalt. See on praeguses tööturuolukorras ka mõistlik, kuna haridustaseme kasvades ja tööturule tulijate vähenemisel ei pruugi ka pisut suurem palganumber rohkem töötajaid ligi meelitada, küll aga kasvatab see tööandja kulusid.

Paindlik töökorraldus, aga ka väiksemad nõudmised tööle kandideerijatele, aitavad tööturule tuua neid, kelle töötamist võivad takistada terviseprobleemid, hoolduskohustus, vähene töökogemus, puuduv eriala vms. Töövõimaluste avardumine nende sihtrühmade jaoks on kindlasti positiivne, kuid see ei tohiks olla võimalus hoida palgatasemeid all. Viimasel ajal diskussiooniks olnud alampalga kehtestamise eesmärk peaks olema ühelt poolt kaitsta tööturul rohkem haavatavaid gruppe, teisalt mitte neid ka kõrge palga alammäära tõttu turult välja tõrjuda.

Toimetades Euroopa n-ö ühiste anumate süsteemis, peavad meie ettevõtete ärimudelid paratamatult targemaks muutuma, mis võimaldaks suuremat lisandväärtust teenida ja kõrgemaid palkasid maksta. Kuigi ühise tööturu mõju on mõningal määral pidurdanud ka heaolu riikide palkade kasvu, on Soome 2% palgakasv 3200 eurolt summana suurem kui Eesti 5% kasv 1000 eurolt.

Vaatamata Soome ja teiste Skandinaavia maade kõrgele palgatasemele ei ole see enamuse tööandjate jaoks oluline ajend põhipalkade korrigeerimiseks. Samuti ei arva töötajad, et nende põhipalk peaks muutuma naabermaade paremate palgatasemete tõttu. Seega ei mõjuta Euroopa rikaste riikide kõrged töötasud otseselt Eesti palkasid, küll aga tõmbavad meilt ära töötajaid ja paraku aktiivsemaid, ettevõtlikumaid ning nooremaid, kel ei ole veel siduvaid perekohustusi.

Noorte kindlustunne on ohus

Töötasude küsimus ei ole ainult rohkema tarbimise küsimus, vaid inimeste heaolu ja kindlustunde küsimus laiemalt. Madalad palgad ja kehv majanduslik toimetulek ei anna noortele kindlust iseseisva elu alustamiseks ja pere loomiseks Eestis. Väikelaste hoiuvõimaluste jätkuv ebapiisavus, osakoormusega töökohtade vähesus ning sellest tulenevad kehvemad karjäärivõimalused ja vaesusrisk ei ole samuti julgustavad. Palgarändajate ja pendeldajate mõju rahvastiku numbritele on juba selgelt näha, mida aga on see tähendanud nende peredele, on veel vara hinnata. Seega laieneb palkade küsimus laiemalt inimeste heaolule, aga Eesti puhul kindlasti ka rahva püsima jäämisele.

Suurem tootlikkus ja rikkus ei tule sellest, et töötaja end kiiremini liigutab, vaid hästi toimivatest äriideedest, tehnoloogilistest lahendusest ning müügioskustest, mis taanduvad kõik juhtimisotsustele ehk omanikele ja juhtidele. Kahtlemata on oluline ka ettevõtluskeskkond, selle atraktiivsus ja stabiilsus, aga ka oskustega tööjõu piisavus. Seega on tuleviku suur küsimus, kes tahab teadlikult, mitte sundvalikuna, elada, töötada ja pere luua Eestis ning kuidas nende hulka suurendada.