Kreekat ei visata välja

Lugedes meie kohalike analüütikute hinnanguid kreeklaste kohta, milles neid ja peaminister Tsiprase parteid nimetatakse muu hulgas kommunistideks, tekib küsimus, kas tõesti on puude taga metsa nägemine niivõrd keeruline, et tekib vajadus kasutada nii labaseid väljendeid. Paraku ütlevad need ütleja kohta rohkem, kui selle kohta, keda silmas peetakse. Või loodavad nad ütlusele „loobi poriga, midagi jääb külge ikkagi“?

Kreeka majanduse põhiprobleem on konkurentsivõime madal tase, mida ei lahendaks ka võlakohustuste mahakandmine ja Kreekale n-ö andeks andmine. Reaalsus on, et Euroopa Liit sobib kõige paremini riikidele, kelle konkurentsivõime on kõrge. Need riigid on näiteks Saksamaa, Austria, Holland, Luksemburg, Rootsi ja Taani, varem ka Soome. Paljudel ülejäänud liikmesriikidel on ette näidata suhteliselt järjepidev jooksevkonto puudujääk, mis küll viimaste aastatega on vähenenud.

Jooksevkonto puudujäägis ei ole midagi hullu, kui seda tasakaalustab kapitalikonto. Eriti juhul, kui kapitalikonto ülejääk on tingitud varasematest investeeringutest teiste riikide majandustesse. Üheks selliseks riigiks on näiteks Ameerika Ühendriigid ja selle ettevõtted. Investeeringutest tulenev rahavoog on üldjuhul aga võimalik vaid varemate perioodide jooksevkonto ülejäägi korral. Seega näiteks, kui Rootsi ettevõtted on investeerinud Eesti majandusse, siis isegi Rootsi jooksevkonto saldo negatiivseks muutudes tasakaalustaksid seda veidi rahavood (nt dividendid) investeeringutest Eesti ettevõtetesse. Kapitalikonto sisuline tugevus sõltub sellest, kas riik on varem investeerinud teistesse majandustesse ja olnud jooksevkonto ülejäägis.

Probleem konkurentsivõimes

Paraku on EL kõige kasulikum kõige konkurentsivõimelisemale majandusele. Suurtest majandusriikidest on selleks Saksamaa. Vabaturul konkureerimisega ei saa ääremaad ja majanduslikult mahajäänud riigid paraku samaväärselt hakkama. Teistest konkurentsivõimelisem Saksamaa, või olgu see siis Austria, Rootsi, Holland, Luksemburg või Taani, toodab odavamat ja kvaliteetsemat kaupa kui näiteks Eesti. Reaalsus on, et Saksamaal toodetud müsli on Eesti poeletil kaks korda odavam kui kohalik Veskimati oma, autotööstusest ja tehnikast rääkimata.

Saksamaale ja teistele arenenud majandustele on olukord soodne, sest nende turg on riikide ühendusega loodud vabaturu abil suurem. Ääremaade ja nõrgemate majanduste ettevõtted ei suuda konkureerida Saksa ettevõtetega hinnas ja kvaliteedis ning on kohati määratud välja surema, mille tõttu kannatavad nõrgemate riikide ettevõtted ja tööstus. See, et Kreeka on ELi ülejäänud riikidest praegu nõrgim ja olnud seda pikemat aega, ei tähenda, et kreeklased oleksid rumalad ja laisad ning sooviksid elada teiste riikide kulul. ELi vabaturul on paraku hakkamasaamisega probleeme ka näiteks Itaalial, Hispaanial, Portugalil ja Suurbritannial. Isegi Belgia ja Prantsusmaa puhul on küsitavusi.

Üks võimalus jooksevkonto puudujääkide katmiseks on jõukamatelt riikidelt tulevad tagastamatud toetused, mis mängivad tähtsat rolli ka Eesti riigieelarve koostamisel. Teine variant on üritada Euroopa arengutempoga sammu pidada, kattes jooksevkonto puudujääki laenudega rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt viisil, kuidas Kreeka või Itaalia on seda teinud. Paraku annab viimane lähenemine efekti ainult kindlaks perioodiks ja mõjub pikemas perioodis laastavalt, nagu on juhtunud Kreekaga ja küllalt tõenäoliselt juhtub ka Itaaliaga. Kreeka majandus on viimase seitsme aastaga kahanenud rohkem kui Ameerika Ühendriikide oma Suure Depressiooni ajal (1929–1933) ning Kreeka tööpuudus ületab juba aastaid Suure Depressiooni aegset suurimat tööpuudust. Kreeka olukorda ei peaks keegi kadestama, isegi kui kreeklased on meist endiselt keskmiselt veidi jõukamad.

Kasu tuleb ka vaeste ülalpidamisega

EL on paradoksaalselt kõige kasulikum konkurentsivõimelistele majandustele isegi siis, kui vaesemaid riike tuleb üleval pidada. Kusjuures puuduvat raha on jooksvate kulutuste katteks väga kasulik anda laenuna, sest sellest ei suurene otseselt konkurentsivõime. Küll aga peab laenu saanud riik millalgi vaatama tõele näkku ja olema valmis leppima võlaorjusega. Konkurentsivõimetus koos laenamisega tingib selle, et võlgadest ei ole enam ainult oma majandusest kaasatud ressurssidega sisuliselt võimalik vabaneda.

Lisaraha vaesematele piirkondadele jagamisega (kas või Balti riigid) saab mudel toimida mõnda aega. Seejuures kõige enam võidab riik, kus raha teenitakse ja kaupu toodetakse. Jõukamaks saavad sellest nii ettevõtted kui ka riigi kodanikud. Isegi kui rikas riik katab ära vaesema riigi eelarve puudujäägi, ei kata see paraku kogu n-ö puuduolevat osa, sest riigieelarve väljendab suurusjärguna vaid kolmandikku majandusest. Järelikult, hoides vaesema riigi eelarvet tasakaalus toetuste kaudu, võib elanikkond konkurentsivõimetuse tõttu üha enam vaesuda ja jõukama riigi rahvas koguda jõukust spondeerimisest hoolimata. Seega on ELi koospüsimine kasulik sellistele riikidele nagu Saksamaa, Rootsi, Taani, Luksemburg, Austria ja Holland, sest nad saavad vabalt konkureerida ääremaade tööstuste ja toodanguga, kes ei ole konkurentsivõimelised. Paraku on isegi Eesti piimatööstusel raske konkureerida Taani omaga, Itaalia jalatsitööstusega me ei suuda võistelda ja tomateid ostame Hollandist.

Isegi kui katta mingil viisil riigieelarve puudujääk, mis tuleneb hääbuvast majandusest suhtelises võrdluses teiste riikidega, siis lahendab see kokkuvõttes vähe. Kui konkurentsivõimetusest tulenevat puudujääki kattis Kreeka laenudega, siis sisuliselt läks Kreeka majandus aurude peale ammu enne seda, kui 2007. aastast hakkasid ilmnema esimesed probleemid riiklike võlakirjade lunastamisega.

2010. aastaks oli Kreekal raha juurdevoolust tekkiv hapnik kaks aastat otsas olnud ja patsient ei saanudki ellu jääda. Paraku leiti ainult viise, kuidas korraks õhu värskendamiseks aken avada ja kuidas vanu hapnikuballoone uutega asendada. EList oli alatu sundida Kreekale antud laene käendama kaks Kreekast vaesemat riiki nagu Eesti ja Slovakkia, kes mõlemad riskivad antud finantsgarantiidega umbes 4% SKPst. Ülejäänud Kreeka laene käendanud riigid on praeguseks jõukamad kui Kreeka, sest kreeklaste SKP on viimaste aastatega kõvasti langenud. Igal juhul on arusaadav eestlaste hirm garantiide realiseerimisel, sest võib kaotada mitme aasta jagu õpetajate ja arstide palgaraha. Juba 2011. aastaks oli selge, et Kreeka probleeme on võimalik lükata vaid edasi ning lõpuks ei suuda Kreeka ikkagi laene tagasi maksta.

Kreeka vajab kasvustrateegiat

Kuigi ELi konkurentsivõime on just viimastel aastatel tõusnud, vaadates tekkinud ELi jooksevkonto ülejääki, ning Kreekagi on viinud jooksevkonto nappi plussi, riigieelarve tasakaalu ja majanduse väikesesse kasvu, siis paraku ühe laenu asendamine teisega ei aita majandust kasvule viia, et oleks võimalik maksta laenud tagasi. Selles osas oleks mõistlik kuulata Barack Obama veebruarist pärit seisukohta, et majandussurutises riiki nagu Kreeka ei ole võimalik lõputult pigistada.

Sisuliselt vajaks Kreeka praeguses olukorras mitte ainult laenude mahakandmist, vaid ka mingit kasvustrateegiat, et juhtida majandus kasvule, et elu läheks paremaks, karjuv tööpuudus väheneks ja tekiks vähemalt teoreetiline võimalus mingite laenude tasumiseks.

Näiteks hüpoteetiliselt aitaks Kreekat jalule ühepoolsete importtollide kehtestamine, lubades Kreekal vabalt eksportida. Paraku selline stsenaarium tähendaks Kreeka väljaastumist EList. Reaalsus on, et Kreeka tooted ei suuda vabal turul konkureerida ning tollid kaitsevad koduturgu. EL senisel kujul saab toimida vaid juhul, kui jõukamad riigid aktsepteerivad vaesemate piirkondade teatavat spondeerimist ja järeleaitamist, sest lõpuks võidavad kõige rohkem need, kes toodavad ja ekspordivad.

Teine variant on anda aega mahajäänud riikide majandustele leida uus tasakaal ja konkurentsivõime, mis tuleneb madalamatest palkadest. Lõpuks on lootust, et vähem arenenud piirkonnad arenevad järele, mis ongi iseloomustanud ELi viimasel viiel aastal. Seega on ELis olemine ka Kreekale hea, sest vabakaubandusega ELi konkurentsivõime ja jooksevkonto ülejääk on tõusuteel. Igal juhul ei ole põhjust arvata, et Saksamaale võiks tunduda hea lahendus Kreeka EList välja visata. See on kasulik Saksamaale ainult väga primitiivses Exceli tabelis.

EL on väga hea konkurentsivõimelistele majandustele, kelle tooted on odavamad ja kvaliteetsemad, ja kes nii söövad välja ääreriikide toodangu. Karta on, et täiesti tollivaba EL pikemas perioodis ei pruugi toimida, sest väiksema konkurentsivõimega riigid ei saa paraku tollide puudumisel konkureerimisega hakkama. Sisuliselt ainus viis, kuidas Kreeka oleks suuteline laene tagasi maksma, oleks see, kui Kreekale tehtaks eritingimused ja lubataks näiteks kehtestada vaid ühtpidi kehtivad importtollid. See oleks mõistlik vaid siis, kui kinnisidee oleks saada eelkõige just laenud tagasi. Kõik muud variandid paraku eeldavad suures osas laenude mahakandmist.

Kreeka lahkumine EList oleks aga ülejäänud majandustele ja ELile ohtlik, sest võib vallandada ahelreaktsiooni. Ka Portugalil, Hispaanial, Suurbritannial või Itaalial võib tekkida mõte alustada koduturu ja tööstuse kaitsmist riikide eest, kellega nad konkureerida ei suuda, kuigi vabakaubandusel ELi tervikpildis pikas perioodis on ilmselt positiivne mõju.