Nii nad tapsidki riigikapitalismi

„Kuningad ei oma midagi. Nemad valitsevad. See on hoopis midagi muud,“ selgitab kuulus ärimees raamatus „Väike prints“. Haruldaselt lihtne ja läbinägelik kirjanik Antoine de Saint-Exupery poolt. Riigiäriühingud on olemuslikult huvide konfliktis, mis on nende põhjus ja eesmärk. Kas teha äri ja olla omanik? Või teha poliitikat ja valitseda? Raha või hääled?

Riigivara seadus ütleb, et riigivara tuleb valitseda eesmärgipäraselt. Erinevalt erasektorist, kus lubatud on kõik, mis pole keelatud, kehtib avalikus sektoris ja avalike vahendite kohta õiguspõhimõte, et lubatud on ainult see mis on lubatud. Seega on avalikus sektoris eesmärgipärasus lausa õiguslikult nõutav, mitte üksnes nutikuse küsimus.

Eesmärgi küsimus on otsustav muidugi ka sisuliselt. Jim Collins kirjutab raamatus „Valik olla suurepärane“, et eriti edukad juhid ilmutavad oma tegevuses äärmuslikku järjekindlust ja kooskõlalisust eesmärkide ja väärtushoiakutega. Nad on oma püüdlustes absoluutselt järeleandmatud, monomaniakaalsed ja paindumatud. Kas riigiäris on see võimalik ja lubatud?

Küsimus, kui eesmärgipärane on ja näib riigi äritegevus, jookseb punase niidina läbi kõigist viimasel ajal meedias kajastatud riigiäriga seotud teemadest. Vaadelgem neist kaht, olemuselt justkui täiesti erinevat juhtumit – korruptsioonikahtlus Tallinna Sadamas ja Elroni doteerimine. Arvestagem siinjuures teist olulist avaliku sektori õiguspõhimõtet, milleks on läbipaistvus. See tähendab muuhulgas, et asjad mitte ainult ei pea õiged olema, vaid peavad ka näima õiged. Kas avalikkus teab või mil moel avalikkus näib teadvat, mis on nendele äriühingutele valitsuse määratud eesmärgid? Juristide keeles – mis on nende äriühingute ratio legis või milline see näib olevat?

Mis eesmärk on riigil sadamaga?

Tallinna Sadama kodulehel on kirjas, et ettevõtte visioon on anda mereäärsele ruumile suurim võimalik väärtus. Ma ei tea, kas see kajastub ka mõnes valitsemisaktis, kuid mulle tundub hoopis, et Tallinna Sadam näib „tänu“ oma pikaajalisele nõukogu esimehe kohtuasjale märksa rohkem olevat tegutsenud spordi toetamise ja mingite toimingupiirangutega. Tõepoolest, spordifänne ja hääli on ilmselt märksa rohkem kui meretranspordi omasid. Kuidas võib see olla mõjutanud tänaseks vahistatud endiste juhatuse liikmete hoiakuid?

Siim Kallas avaldas hiljuti arvamust, et riigi äriühingud on paratamatult soodus pinnas korruptsioonile ja aeg on küps suurte riiklike ettevõtete erastamiseks. Esimese poolega tuleb nõustuda. Samas olen advokaadina erasektoris aidanud lahendada mitmeid korruptsioonijuhtumeid, sh juhtide tasemel. Üldiselt järgneb ausate edutamine, uued inimesed, järelevalve tõhustamine ja äri läheb edasi. Pole ette tulnud, et ettevõte oleks kohe seepärast müüki paisatud. Müüakse ikka siis, kui äril eesmärk otsa saab.

Mis liiki eesmärk siis Tallinna Sadamaga riigil on? Omaniku esindusisik on eelkõige nõukogu esimees. Tallinna Sadamas on selleks olnud poliitik. Sellest võiks järeldada, et eesmärk on valitsemine ja poliitika. Sel juhul oleks justkui kooskõlas seaduse mõttega, et ka vastutus peaks langema valitsusele ja olema poliitiline, nagu on viidanud Allar Tankler. See võiks viia otsusteni, et tegelikult oleks paremas kooskõlas seadusest tuleneva eesmärgipärasuse nõudega, kui eesmärk selgemalt välja öelda, ja see siis determineerib nõukogu ülesanded ja koosseisu.

Elroni toetamine

Kui Tallinna Sadam on juba ajalooliselt välja kujunenud riigi kapital, siis Elronis käib praegu intensiivne kapitaliseerimine, mida järgnevate aastakümnete jooksul tuleb hakata valitsema. Elron soetab toetuste abiga uut veeremit ning lisaks saab riigi toetust igapäevaseks opereerimiseks.

Kodulehelt leiame, et Elron pakub Eesti tingimustele vastavat innovatiivset, kiiret, mugavat, turvalist ja keskkonnasõbralikku ühistransporditeenust, mis on hea valik maanteetranspordi (auto või bussi) asemel. Siit nähtub sõnaselge konkureerimine bussitranspordiga ning arusaadav on bussifirmade meedias kajastunud ärevus. Samas, transpordi arengukava 2014-2020 sellist bussidega konkureerimise eesmärki ette ei näe, vaid sätestab eesmärgina ainult autokasutuse vähendamise ja teenuse pakkumise aegruumis, kus see bussidega ei ole võimalik. Ka Euroopa Komisjoni suuniste kohaselt võib riik toetada ainult seda väliskulude osa, mille vältimist võrreldava transpordiga ei ole võimalik saavutada

Lisaks peab Euroopa Komisjoni suuniste kohaselt abi jaoks riik tegema alternatiivsete transpordivõimaluste võrdleva, läbipaistva, põhjendatud ja koguseid välja toova kulude analüüsi ning tehtud arvutused ja metoodika peab olema avalik. Lihtsamalt öeldes peab asi olema nähtavalt tõendatud. Juba viidatud raamatus nimetab Jim Collins teiseks edukuse võtmeks empiirilise loovuse, mis tähendab toetumist otsestele vaatlustele, praktilistele eksperimentidele ja vahetutele käegakatsutavatele tõenditele. Ilma selliseid tõendeid nägemata võib tunduda, et omaniku rahalised huvid võivad seekord prevaleerida valitsemise ning transpordi- ning toetuspoliitika eesmärkide üle.

Tagajärjeks on turumoonutused ja bussifirmade ebakindlus. Tegelikult oleks eesmärgipärane mõõta Elroni tegevust autostumise vähendamise vastu ja vajadusel lisada või kombineerida siia täiendavaid meetmeid (toetusskeemi sõltuvus autokasutusest, auto- või teemaks vms.). Ilmselt ei ole Tallinna lähiliinide puhul kahtlust, et Elron on oma tegevuses eesmärgipärane ning puudub ka konkureeriv erasektor. Kaugliinide asjus ma nii kindel ei oskaks olla. Kuid kes selle eest Eesti riigis hoolitseb, et eesmärgistus oleks õige, olgu äriühingul endal või tema riigipoolsel toetamisel, ilma et see keegi oleks huvide konfliktis?

Eeltoodud kaasused ja seadusest tulenev eesmärgipärasuse nõue üldjoontes kinnitavad meedias juba intensiivselt viidatud mõne aasta tagust Erkki Raasukese juhtimisel tehtud järeldusi omaniku ootuste parema sõnastamise kohta. Nõustun temaga ka selles, et minister kipub praegu valdusfirma asutamisega alustama valest otsast. Julgen olla siin veel kriitilisem, lootes, et see viib põhjendatuma otsuseni. Arvan, et juriidiliste abstraktsioonide arv on läbipaistvusega pöörvõrdelises suhtes ning tekitab vajadusi üha uute järelevalveabinõude järele. See võib, kuid ei pruugi olla vajalik. Valdusfirma tegemine valdusfirma tegemise pärast viib tegeliku äri lihtsalt omaniku pilgu ja hääle eest kaugemale ja muud midagi. Siis on ehk tõesti mõttekam juba erastama asuda.

Lõpetan „Väikese printsi“ motoga: tähed pole kõikidele inimestele ühed ja samad. Neile, kes neid märkavad, on tähed teejuhiks. Teistele on need lihtsalt tulukesed.