Võitlus loomastumisega

Meil on oma arvamus selle kohta, mida inimväärne tähendama peaks, ja mõtted, kuidas parimat saavutada. Ideaalses olukorras peaks erinevate mõtete vahelt parimad välja sõelutama argumenteeritud arutelu käigus. Selline idealistlik lähenemine eeldab aga, et diskuteerivad osapooled on võimelised üksteisest aru saama; et neil on piisavad (faktilised) teadmised. Kui teadmisi napib, siis oldaks valmis juurde õppima. Ning loomulikult peab eksisteerima mõttevahetust võimaldav keskkond.

Jõuline meedia

Üheks, kuid mitte ainsaks mõtete vahetuse keskkonnaks on meedia. Meedia rolli ühiskonna väärtussüsteemi ja hoiakute kujundajana on raske ülehinnata. Meedia suudab inimesi innustada ja paraku ka nendega manipuleerida. Meedia jõul on rahvaid üksteise vastu sõtta kihutatud; kurjus valge mustaks, musta veriseks võõbanud. Muidugi on meedia aidanud ka rahvaid rõhumisest vabaks saada.

Kui meedia kujundab ühiskonda, siis kes ja kuidas peaks hoolt kandma meedia enda eest? Totalitaarrežiimis on lihtne – valitsev võim teab, kuidas asjad „olema peavad“ ja enamus elanikkonnast on võimuga rahul. Ajakirjandusvabadus puudub. Demokraatlikes ühiskondades eeldatakse, et ühiskonna liikmed, sh meediajuhid, tunnetavad neile antud vabaduse ja vastutuse olulisust. Paraku on viimased 15 aastat näidanud, et liiga sageli on meil domineerivaks saanud majanduslikud kaalutlused ning sõnavabaduse kaitsmise sildi all on loodud vaimse vägivalla kasvulava.

Rikastumise kihk on ajutegevusele pärssivalt mõjunud. Nii olemegi praegu olukorras, kus algselt argumenteeritud debattidele mõeldud keskkonnas vägivallatsevad üksteist järjest räigemate lausungitega üle trumbata püüdvad nn vaimuhiiglased – tüübid, kellele puudulikust haritusest tingituna on sõnapaar „argumenteeritud debatt“ täiesti mõistetamatu.

Meedia roll

Siit edasi on kaks teed. Üks võimalus on see, et me lepime loomastumisega ja virtuaalse vägivalla kandumisega üle füüsilisse ruumi. Teine tee on tsiviliseeritud väärtussüsteemi kaitse. Kõige paremini peaks see toimuma eneseregulatsiooni ning konkreetse vastutuse võtmise kaudu. Siin on oluline osa ka kõigil meediaettevõtetel. On küüniline väita, et meediasisu korrastamine on majanduslikult kulukas ja seda ei saa teha. Kulukuse jutt on vastutusest hiilimine ning viitab soovile inimese rumaluse ja kurjuse pealt kasumit teenida. Raha ei haisevat.

Tänast õhustikku nuusutades tuleb aga tõdeda, et viimase 15 aasta karistamatu süüdimatus on viinud olukorrani, kus kommertsmeedia roll rahva harijana on liig mitmel juhul asendunud vaimupimeduse levitaja omaga. Oleme jõudnud olukorrani, kus osa kodanike väärtussüsteemid on kohutavalt kiivas ja lootus, et mõistuse hääl võidab, kahaneb.

Kas vihakõne tõesti saabki mõistuse häälest tugevamaks, sõltub paljuski meediast – kas meedia tunnetab oma vastutust ja võtab ise midagi ette või mitte. Loodan, et võtab. Kui ei võta, siis suure tõenäosusega tuleb seadusandjal luua ja rakendada senisest palju tugevamaid meetmeid. Mina aga eelistaks elada ühiskonnas, kus inimesed ilma riikliku sekkumiseta suudaksid ise luua elukeskkonna, kus nii virtuaalselt kui ka füüsiliselt on hää ja turvaline elada.