Riigifirma nõukogu vajab uut lähenemist

Allar Jõks kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes, et võimude lahususe järgimine oleks Tallinna Sadamas võimalikud kuritarvitused ära hoidnud. Minu arvates ei ole küsimus nii väga selles, kas riigile kuuluvate äriühingute nõukogus võivad olla riigikogu liikmed või mitte, vaid pigem, kuidas nõukogu liikmed määratakse ja kes on need inimesed, kes peavad riigile kuuluvat vara heaperemehelikult valitsema.

Miks on riigile kuuluvate äriühingute nõukogud olulised? Riik on halb omanik, sest kellelgi ei ole riigi raha kasutamise suhtes otsest omanikutunnet. Juhatusele ei saa seda ette heita, sest ka erakapitalil põhinevates äriühingutes võivad juhatusel olla riskantsed plaanid. Nõukogu peaks esindama omaniku tahet ja teostama järelevalvet juhatuse tegevuse üle nii, et omaniku tahe oleks kogu aeg silmas peetud. Kui omaniku tahe on nõukogu silmist kadunud, siis tuletab omanik seda meelde, näiteks vahetades nõukogu liikmeid ja pannes juhatust valvama inimesed, kes suudavad seda tahet paremini järgida.

Omanik kaasab asjatundja

Nüüd jõuamegi omanikuni. Riigile kuuluva äriühingu puhul esindab omaniku tahet antud haldusala minister. Aga ministril on tuhat muud tegemist ja puudub reeglina sügavam kompetents konkreetse äriühingu tegevusvaldkonnas. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et ka minister ei tunne, et see on tema raha, mis äriühingus mängus. Kui omanikule ikkagi läheb korda tema ettevõtte vara kasvatamine ja raha saatus, siis ta palkab ennast abistama parimad eksperdid, kes peaksid valvama tema raha kasutamist.

Kui võtta, et riigile kuuluva äriühingu kõrgeimaks organiks on üldkoosolek, kelleks on vastava valdkonna minister, siis sealt edasi järgmine tase on nõukogu. Kui nõukogu määratakse ebaselgetel alustel ja pole arusaadav, mis kompetentsi mõni nõukogu liige esindab ehk mida täpsemalt annab äriühingule juurde, kandub see segadus edasi ka äriühingu valitsemisse madalamal tasemel.

Ma ei arva, et poliitikud justkui ei sobiks ettevõtete nõukogudesse olemuslikult, kuid peaks olema arusaadav, mis pädevust ja lisandväärtust konkreetne inimene nõukogus annab. Ka Erkki Raasuke, kes põhjalikumalt riigi äriühingute tegevuse korraldamist uuris, ütles: “Pole oluline, kas vajalike teadmistega nõukoguliikmed tulevad era- või avalikust sektorist, tähtis on, et nõukogus oleks vajalik kompetents, et valikuprotsess oleks läbipaistev ja välistaks korruptiivsete huvide jõudmise äriühingu nõukogusse.” Kui meil on pädevad inimesed, ei peaks me kartma ka avalikkusele selgitada, mis on olnud valiku aluseks.

Mõju ühiskonnale

Riigile kuuluvate äriühingute mehitamisel on ka laiem mõju kui ainult sellele äriühingule, kelle üle need inimesed määratakse valvama. Kui protsessid ei ole läbipaistvad ja edutamise alused ebaselged, siis kandub see üle kogu ühiskonnale ja inimestel on tunne, et oma äriga ei ole mõtet alustada, sest ega ettevõtlus ei edene, kui õigete inimestega läbi ei saa. Samuti pärsib see inimeste soovi end arendada ja edasi pürgida, kui levib arvamus, et edutamiseks on eelkõige vajalik lojaalsus õigele seltskonnale. Kokkuvõttes tõmbab see aga kogu ühiskonda alla ja pärsib majanduskasvu ning inimeste ettevõtlikkust. Erinevate ajalooliste ja riigipõhiste näidetega on selle probleemi olemust kirjeldanud Daron Acemoglu ja James Robinson oma raamatus “Why Nations Fail?”

Seega oleks minu arvates vaja esmalt teha korda riigile kuuluvate äriühingute nõukogude määramise süsteem ja muuta see läbipaistvaks ja selgeks. Üks võimalus on panna ministritele kohustus avalikult esitada põhjendused, miks ta ühe või teise kandidaadi määrab riigile kuuluva äriühingu nõukogu liikme kohale. Hea oleks, kui ka kandidaat oskaks esitada oma vaadet äriühingu tegevusele ja kaitsta oma pädevusi. Korraldada saaks seda kas või niimoodi, et äriühingute nõukogu liikme kandidaate kuulatakse riigikogu vastavas komisjonis. Isegi kui riigikogu komisjonil ei ole mingit võimalust esitatud kandidaati tagasi lükata, oleks ministril ikkagi kohustus oma kandidaadi esitamist avalikult põhjendada ja kandidaadil võimalus oma pädevust antud äriühingule vajalikus valdkonnas näidata. See oleks väike muutus senises nõukogu liikmete määramise korras, mis võiks tuua kasu ka laiemalt kogu ühiskonnale, mitte ainult riigi äriühingute paremal majandamisel.

Allikas: Kaja Kallase blogi