Alkoholitootjad peaksid vastutustundlikumalt tegutsema, mitte ohvrit mängima, leiab Äripäeva ajakirjanik Kadri Põlendik.
- Äripäeva ajakirjanik Kadri Põlendik. Foto: Andras Kralla
Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik, et alkoholitootjad täiesti süüdimatult võtavad vaese ohvri positsiooni iga kord, kui riik üritab midagigi teha alkoholitarbimise ohjeldamiseks – olgu selleks aktsiisitõus või reklaamipiirang.
Halloo, eestlased on aastaid olnud ühed Euroopa suuremad alkoholitarbijad! Seda on näidanud mitme organisatsiooni uuringud. Kas need ei ole piisavalt pädevad selleks, et võtta ette drastilisi muutusi meie alkoholipoliitikas?
Vähe muutust
Kui palju on muutunud eestlase viinalembus pärast seda, kui alkoholi saab osta piiratud ajal? Ma ei ole näinud ühtegi uuringut, kuid ringi vaadates erilist vahet ei märka. Ikka on suvalisel päeval suvalisel kellaajal ühissõidukites purjus inimesi, igas vanuses ja mõlemast soost. Üks eredamaid mälestusi oli tööpäeva järel bussis nähtu, kui pealtnäha viisakas noorpaar magas teineteise najal, meespool vahekäigu kohal kaldus, sest uimauni oli nii magus, et ümbritsevast ei saanud midagi aru.
Sarnast vaatepilti näen iga päev töölt koju sõites – bussis on mõni joobes kaasreisija, kes paremal juhul magab, halvemal juhul kallab valju jauramise saatel koos mõne sama lärmaka kaaslasega alkoholi veelgi rohkem kõrist alla. Kusjuures, sugugi ei ole nad alati eluheidikud, pigem on rohkem pealtnäha täiesti tavalisi inimesi.
Jah, muidugi, ettevõtjad tahavad tegeleda ettevõtlusega ja tahavad, et nendega arvestataks, selle vastu ma ei vaidle. Ja kes ütleb, et
Jevgeni Ossinovski plaanist on üleüldse mingisugust abi. Ometigi peaksid alkoholitootjad, enne kui hakkavad ohvrit mängima, endale aru andma, et nad tegutsevad valdkonnas, kus on peaaegu et kõige olulisem tegeleda ettevõtlusega vastutustundlikult.
Rohkem omaalgatust
Miks pakuti alles praegu, et reklaamidest võiks kaotada tegelaskujudena inimesed? Miks alkoholitootjad ei tule omaalgatuslikult lahendustega, kuidas vähendada eestlaste viinalembust? Seitsmeprotsendiste õllede müügilt kadumine on muidugi tänuväärne, kuid pigem pisimuudatus. Tõesti, millisest vastutustundest me räägime, kui
Livikos leitakse, et üks Viru Valge brändi eesmärke võiks olla selle noortele lähemale toomine, nagu paistis eile
Twitteris ringelnud pildilt.
Me oleme
OECD riikide seas esirinnas vähemalt kahe asjaga. Hea on see, et meil on parim maksusüsteem. Halb on see, et me oleme suurimad joodikud – 2013. aastal avaldatud OECD terviseandmete järgi tarbib eestlane keskmiselt 12,3 liitrit puhast alkoholi aastas. Soomlased joovad 10 liitrit, rootslased 7,4 liitrit. Põhjamaades, mida nii kangesti eeskujuks tahame võtta, on aastaid olnud eraldi alkoholipoed, mis suletakse varasel õhtutunnil, kaubanduskeskusest saab osta ainult väga lahjat, umbes kaheprotsendist õlut. Me võiks juba ammuilma sama teha.
Seotud lood
Kui väljas sajab lund ja päevavalgus kestab vaid hetke, muutub kodukontor meie igapäevaseks keskpunktiks – kohaks, kus töö, loovus ja ka mugavus peavad koos eksisteerima. Hea valgustus, ergonoomiliselt kujundatud ja rahulik töökeskkond aitavad pimedal hooajal säilitada nii töötahet kui ka meelerahu. Ja just sisemine tasakaal on eriti oluline, sest kodus töötavad lapsevanemad teavad hästi: külmade ilmadega algab ka viiruste hooaeg. Lisaks tööülesannetele tuleb sel ajal hoolitseda ka nohuste ja pisut pahurate laste eest, kes on lasteaiast koju kosuma jäetud.