Mõistus ja tunded Pariisis

Ma armastan pikki ja lumiseid talvi. Minu ideaalne talv oli 2011/2012, kus lumi tuli novembris maha ja aprillis läks ära. Märtsi lõpus sai veel sõbraga üle Väinamere käidud suuskadega Muhust Hiiumaa laidude kaitsealal. Super! Sellist kliimat ma tahan. 

See on emotsioon. Ilmselt on enamikul meil kliimaga lähtuvalt meeldimise /mittemeeldimisega mingi isiklik suhe. On ka ratsionaalne pool. Kliimal on hind. Mina olen valmis praegu maksma teenuste-kaupade eest lisaks, et ka minu poeg saaks talvel sõita üle Väinamere jää suuskadega. Ka kliimamuutustel on hind. Kui lumine või lumeta talv on luksuskaup, siis merevee taseme tõus, sagedased üleujutused või joogivee nappus on midagi, mis mõjutab inimesi ja majandust otse. Tihti saatuslikult.

Novembri lõpus alanud üleilmne kliimakonverents pea 200 riigi osalusel Pariisis toob kokku mõistuse ja tunded. Pariisist oodatakse kokkulepet, mis hoiaks kliima üleilmse soojenemise 2 °C piires. Ootused, et võetakse vastu siduvad kohustused, on mõistetavalt suured, sest see oleks viimaste kümnendite suur läbimurre reaalsete sammude astumiseks võitluses kliima soojenemisega pärast Kyoto protokolli põrumist.

Kõigil plaan olemas

Pea kaks nädalat vältavad läbirääkimised on alles hoo sisse saanud. Ürituse esinduslikkus ja senised lubadused on märkimisväärsed. Maailma suurriikide pead alates Putinist, Merkelist kuni Obama ja Xi Jinpingini on valmis pingutama, et lepe Pariisis sünniks. Pea kõik osalevad riigid on praeguseks välja pakkunud konkreetsed sammud, et võidelda kliima soojenemisega. Nende hulgas on jõulisi tegevusi kavandanud maailma suurimad saastajad Hiina, USA, India ja ka Euroopa Liit.

Lubatud meetmed ja protsendid erinevad riigiti oluliselt ning üldpilt on suhteliselt kirju. Nii kuuluvad lubaduste hulka näiteks Euroopa Liidu ambitsioon 40% kasvuhoonegaaside vähendamist 2030. aastaks võrrelduna 1990. tasemega. Samas Venemaa lubab heitmekogust vähendada samas ajavahemikus 25–30% vahel ning USA aastaks 2025 emissiooni kahanemist 26–28% 2005. aastaga võrreldes. Eesti lubab vähendada 60% heitmeid 2050. aastaks võrreldes 2010. aasta tasemega, kuid kas meie püüdlustel on mõte, kui paljude arenevate majanduste emissioon samaaegselt kasvab? Seega mõneti ÜRO konsensusele ehitatud kohmakas otsustusmehhanism on siin isegi hea. Pardal on kas kõik või mitte keegi.

Viimaste nädalate kliimadebati fookus on paljuski suundunud üha rohkem rahale – kes maksab, kui palju raha kulub ja kuidas seda kulutada. Paljude lubaduste taga ongi raha – näiteks kuidas minna võimalikult valutult ja milliste kuludega üle söepõletamiselt taastuvenergiale (2/3 CO2 emissioonist pärineb energeetikast), mis mahus tuleb investeerida uutesse tehnoloogiatesse, millist rolli peaksid finantseerimises mängima EIB või Maailmapank jne. Samuti kust leida puuduolev raha üleilmsesse kliimafondi, kust on otsustatud suunata 100 miljardit dollarit aastas vaesemate riikide aitamiseks. Leppe sisu ja õnnestumine keerleb suuresti raha ümber.

Arutelu on sammu edasi astunud

Õnnestumine ei ole kinni pelgalt rahalistes kohustustes, et jõuda kokkuleppele. On märkimisväärne, kui kaugele probleemi teadvustamiseni on senise konverentsi eel juba jõutud. See ei ole enam maailma poliitilise eliidi tervitussõnade tasemel arutelu, see on jõudnud ühenduste, riikide ja teadusasutuste tasemelt inimestele ja ettevõtetele palju lähemale.

Nii on näiteks survet kokkuleppeks avaldanud maailma suurimad naftafirmad BP, Shell, Total jne, kelle ootus on kokku leppida süsinikdioksiidi hinnas ning luua sellest lähtuv globaalne maksustamise raamistik. Samuti on avaldanud kliimakõnelustele toetust ja kokkuleppelootust pea 80 maailma suurettevõtte esindajad – Nestle, Marks & Spencer, Deutshe Telekom jt. 

Esmaspäeval teatas Bill Gates uue “Puhta energia fondi” loomise kavast. Bill Gates, Mark Zuckerberg, Richard Branson ja teised IT-valdkonna suurettevõtjad on moodustanud Breakthrough Energy Coalitioni, kuhu kuulub üle 25 investori kümnest riigist, kes on “Puhta energia fondi" kaudu lubanud investeerida energeetikasse, et suurendada riikide investeeringuid puhtal energial põhinevatesse tehnoloogiatesse ja uuendustesse.

Selgelt on hakanud nii ettevõtjad, töösturid kui ka tavakodanikud tajuma enda rolli väljahüütud 2 °C, 40% või mõne muu arvulise eesmärgi saavutamisel. On paljulubav, et kokkuleppele jõudmine on muutunud riikide finantsküsimusest paljuski rohkemaks – moraali ja vastutuse küsimuseks oma inimeste ja ettevõtjate ees.