Klaaslaega Eesti

Kuigi meie majanduse kasvutempost see nii välja ei paista, on Eesti areng kindlasti olnud Euroopa Liidu viimase aja üks ilusamaid edulugusid. Ega muidu meil olekski toetus ELile kõik need aastad väga tugev püsinud.

Statistilistele andmetele pilku heites võib esimesel pilgul tunduda, et päris nii see siiski ei ole. Möödunud aasta seisuga jääme ühe inimese kohta tuleva viimase kolmeteist aasta nominaalse SKT kasvu suuruse poolest maha viiest viimasel ajal ELiga ühinenud maast ja oleme seega täiesti keskpärased. Kui aga protsentide asemel hakata lugema reaalset raha, hakkavad asjad paistma teises valguses. Kuid paraku kord meie emotsioone meeldivalt kõdistades, teine kord aga pettumust ja võib-olla isegi jõuetuse tunnet tekitades.

Kuigi riikide edukuse hindamisel enamasti lähtutakse püsiväärtuse järgi arvutatud rikkuse tasemest ja kasvutempost, on mõnikord lisaks protsentide ja püsiväärtuse jälgimisele hea heita pilk ka absoluutnumbritele.

Euro on euro igal pool

Esiteks juba sellepärast, et kasvuprotsentide või püsiväärtuse eest ei saa osta ühtegi kaupa ega tasuda ühtegi arvet. Kaupu müüakse ja arveid tasutakse ikkagi nominaalsete, üle maailma kõikjal üht ja sedasama hinda omavate eurode eest. Kui andmetesse süveneda, hakkabki esimese asjana silma, et kasvutempo suurus ja nominaalse rahalise rikkuse juurdekasvu ulatus võivad tihti olla üsna erinevad asjad.

Nii näiteks on mõlema meie lõunanaabri nominaalne SKT kasv ühe inimese kohta olnud ELiga ühinemise hetkest alates olnud meie omast tunduvalt suurem. Lätlastel 2,46 ja leedukatel 2,5 korda meie 2,24 korra vastu. Samuti on Läti kaupmehel, nagu igal teiselgi kaupmehel üle kogu maailma, ükskõik, milline on olnud inflatsioon Eestis. Nad vaatavad üksnes seda, missugune number rahale on trükitud.

Ja kui tunda huvi mitte protsentide, vaid eurode vastu, selgub, et kui kolmteist aastat tagasi oli ühe eestlase ja ühe leeduka kohta tuleva SKT vahe 1700 eurot, siis tänaseks on see vahe kasvanud 2400 le eurole ja Läti puhul 1900-lt 3100-le.

Asi läheb aga veel üllatavamaks siis, kui võrrelda meid kolmeteist aasta jooksul, siis kõige kiiremini on vahe - 2,8 korda kasvanud Rumeeniaga. Aastal 2004 oli meie vahe 4200 eurot inimese kohta, nüüd on aga 8000.

Kui aga võtta vaatluse alla kõik kolmteist viimati ühinenud maad, siis on oma eurodes arvestatavat üleolekut meie suhtes suutnud paari tuhande euro võrra suurendada üksnes meist väiksema kasvuga Malta (kasvas 1,89 korda). Teiste, meist rikkamate uute liikmetega, nagu Tšehhi ja Sloveenia, oleme me vahet 2000-3000 euro võrra vähendanud, kuid kõigist ülejäänutest oleme veel enam eest ära läinud, sealhulgas ka Ungarist, kes 2004. aastal meist 1200 euro võrra jõukam oli, kuid nüüd inimese kohta viis tuhat eurot maha jääb.

Rikastele ei lähene

Paraku ei tähenda edu uute liikmesriikide liigas seda, et me saaks tõsiselt rääkida oma lähenemisest rikastele riikidele muus mõttes kui protsentide keeles. Euroopa keskmisele oleme loomulikult igas mõttes lähenenud. Kui 2004 moodustas Eesti SKT inimese kohta 31% ELi keskmisest, siis nüüd oleme jõudnud 55% tasemele. Ka eurodes endis on meie vahe Euroopa keskmisega 2300 euro võrra kahanenud, kuid meie edu kõrval näitab see ka mitme vanema liikmesmaa ja mõne uue ebaedu. Kuid ühe kolmandiku asemel üle poole ulatuv tase on igal juhul kõva sõna.

Aga pilguheit päris rikaste maade klubile on ikkagi kas kainestav, või siis teistsugustele pingutustele kutsuv. Kuigi näiteks Rootsi majandus on inimese kohta kasvanud kolmeteist aastaga kasinalt 1,36 korda, pole me vaatamata enda tunduvalt suuremale kasvukiirusele rootslastele eurode arvestuses sugugi lähemale pääsenud, vaid vastupidi. Meie vahe on niigi masendavalt 27 000-lt kasvanud 31 000-le. Ja umbes nii on lugu kõikide rikaste riikidega, välja arvatud retsessioonis olnud Soome, kellega SKT vahe inimese kohta on jäänud selleks, mis ta oli – 23 000 euro suuruseks. Aga seejuures on soomlastel vaja saavutada ainult poolt meie kasvutempost, et see vahe jälle suuremaks kärisema hakkaks.

Seda, mida on vaja teha, et nii ei läheks, teavad vist juba kõik. On vaja seda nii palju kordi korratud oskust ja võimekust suurendada produktiivsust, teha suurema lisandväärtusega töid, liikuda väärtusahelas rohkem lubavatesse lülidesse.

Nüüd oleks vaja teada saada ka seda, kuidas seda teha. Teha seda kõike natuke kiiremini, kui see meil seni on õnnestunud. Vastasel juhul jäämegi rääkima klaaslaest või jumal teab millest.