Pole ju mingit maksupoliitikat

Mul ja paljudel teistel ettevõtjatel kindlasti ka on tunne, et tegelikult seda pole. Ei strateegiat ega pikemaajalist vaadet – senised katsetused maksudega jätavad mulje, et tegu on väga lühivaatelise katteallikate otsimisega.

Kogu see maksudega käkerdamine on aga väike mure strateegia puudumise kõrval. Hädasti oleks vaja otsust, kas tegutseme suurtootmise siia meelitamisega, kiire ärikeskkonna loomisega, kõige rohelisem riik olemisega või näiteks Põhja-Euroopa tarbimismeka ehitamisega.

Aga jah, ütlen ausalt – ega mul opositsiooni visioonivaegust vaadates ka head tunnet teki. Kardetakse teed valida ja räägitakse pseudojuttu, kartes, et sisukam asi ei kõneta.

Turunduskonsultandina ütlen oma klientidele alati, et ükski strateegia pole halb, kui see on täidetud nutikate taktikaliste tegevustega. Üksikul saarel võivad elu päästa nii avamerele parvetamine kui ka laagrisse jäämine. Aga kui parvetama hakkad puuoksal või laagrisse jäädes kogu saare märgulõkkeks lagedaks põletad, oled üsna ruttu kindel laip. Eriti loll on see, kes proovib kõiki taktikaid ühendada eelnevat strateegilist otsust langetamata.

See kahjuks on see koht, kus Eesti praegu on. Juba väga pikalt argade juhtide pantvangis, kus ostetakse tööriistakaste, aru saamata isegi seda, mida remontida on vaja, peas kummitamas hirm, et ainult tulemus kõigile meeldiks. Seepärast tahaksin ka valitsusele öelda, et maksud võivad olla samuti OK, kui need täidavad osa mingist loogilisest eesmärgist. Kuid seni on näha, et ei täida.