Nõiajahi ihalus

Viimaste nädalate artiklisari teemal tankistid võlla paneb mind kui valdkonda sügavuti tundvat inimest hämmastunult pead vangutama. Teatud seltskond Eestis soovib panna populistliku meediamüra saatel ajaratta tagurpidi veerema ning astuda ajas paarkümmend aastat tagasi.

Aktiivse huvigrupi vanust ning tausta arvestades võib nende ihalust mõista, kuid reaalsusest ning keskkonna vajadustest tervikpildina lähtudes on tegu mõttetu tühikargamisega.

Jutt ettevõtjate ebaaususest ei ole õige

Raskustesse sattunud ettevõtja jaoks on likvideerimisspetsialisti poole pöördumine sama ebamugav otsus kui peale ebaõnnestunud lähisuhet vastassugupoolega veneroloogi jutule minek. Kummalgi juhul peab inimene endale tunnistama, et on teinud kusagil valearvestuse ja oma tarkuste ning oskustega enam välja ei vea.

Eksimine on aga inimlik ja nii era- kui ärielus pole võimalik eelanalüüsi käigus kõiki riske prognoosida. Minu n-ö portfellis on võlgu jäänud ettevõtete osakaal suurusjärgus 35%, ülejäänud 65% on sinna jõudnud erinevatel põhjustel. Ja sellest 35 protsendist on võib-olla üksikud sellised, milliste puhul võiks mingi nurga alt arvata, et äkki pole võlgnevused tõesti tekkinud tavapärase majandustegevuse ebaõnnestumise tagajärjel.

Ärikeskkond ja inimeste suhtumine iseendasse ning riiki, kus nad oma elu elavad ja äri teevad, on muutunud märkimisväärselt paremuse poole. Sama võib märkida ka inimeste suhtumise kohta maksude maksmisesse, sõltumata asjaolust, et maksukoormus on põhjendamatult kõrge.

Majandus toimib parimal viisil nendes riikides, kus on võimalikult vähe piiranguid, lihtne ja selge seadusandlik ettevõtlusraamistik ning riigi minimaalne sekkumine igapäevasesse äritegevusse. Ka ettevõtete omavahelised võlasuhted on igapäevase äritegevuse lahutamatu osa.

Eesti vastav raamistik on praeguse seisuga üsnagi progressiivne ning ülemises segmendis, kuid ei ole kindlasti tipus. Selles kontekstis teha paarikümneaastane samm tagasi oleks sulaselge lollus, mille ainuke tulemus oleks riigi halduskoormuse suurenemine, millega ta paraku mõistliku kvaliteediga toime ei tuleks.

Riik ei saa olla ettevõtja lapsehoidja

Vaba majandusega riigis ei ole mõeldav, et iga ettevõtja turjal istuks ametnik, kes jooksvalt hindab, kas konkreetne tegelane on õige vend või mitte. Esiteks ei jagu ilmselgelt raha, et selliseid ametnikke toita. Teisalt oleks aga vägagi huvitav, kust äkki sellised ettevõtlusalased multitalendid välja ilmuvad ning miks nad sellise võimekuse olemasolul riigi leival istuvad ning ise edukalt ettevõtluses ei osale.

Tülika ettevõtte likvideerimisele spetsialiseerunud inimesed on meelevaldselt tituleeritud tankistideks.Tankistiteema on äraleierdatud ning detailides ebatäpne. Tundub, et tankistiteemadel kirjutavad inimesed lihtsalt naudivad selle termini mahlast kõla ja pole viitsinud vaeva näha mõiste sisu selgekstegemisega.

Tankist nimelt on isik, kes teatava tasu eest võtab enda kanda vastutuse teiste otsuste eest. Kurb lugu on aga see, et tankistiks klassifitseeruvad paraku ka kõik poliitikud, valitsuse liikmed ning aktsiaseltside juhatuse liikmed. Samuti on tankist ettevõtte juhatuse liige, kes tegelikult ei otsusta ettevõtte tegevuse üle, vaid on n-ö allkirjastav käsi. Samas ettevõtte likvideerija ei ole tankist mingil viisil, kui ta just poole või enama kohaga ei pea ka allkirjastava käe ametit.

Iga ettevõtja juhtigu ise oma riske

Kurja juur ei ole mitte tankistide ja advokaatide kasutamine, vaid oma kaupade või teenuste krediiti või maksetähtajaga müük. Nimelt on laenuks saadud raha võõras raha, mida võib eriliselt muretsemata kasutada-kulutada. Maksetähtaja saabudes aga tuleb maksta kreeditorile raha iseenda või ettevõtte taskust ja paraku ei pruugi seda vajalikul hetkel enam lihtsalt olla.

Selliste olukordade ennetamiseks oleks vaja põhimõttelist muutust ettevõtetevahelistes arveldustes ehk siis taastada vajalikus ulatuses vana hea printsiip "kaup raha vastu".