Miks pole aasta naisärimeest?

Pealkirjas olev kontreeriv küsimus „Aga miks peaks?“ on juba eos rüvetatud. Väljaütlematagi on päevselge, mis kahtlustus siin lasub –  patriarhaat, diskrimineerimine, seksism, šovinism, klaaslagi jne –, tähendab, ajastule omased stereotüüpsüüdistused, mille eest pole võimalik end kaitsta. Ammu enam pole sooline diskrimineerimine nähtus, mida ühes või teises kohas avastatakse, sest pole veel kõikjalt välja juurida suudetud, vaid see on feministlik dogma, aksioom, mida ei saagi ümber lükata või vaidlustada. Seega ei saa feminism ka ”võita” või oma tööd tehtuks lugeda, sest aksioom ”Mehed domineerivad ja naisi diskrimineeritakse” hõljub kenasti ja turvaliselt religioosses sfääris ja maised faktid seda ei kõiguta.

Ometi on ajastu üldfoon nii läbini feministlik, et kui näiteks kostub sõna ”palgalõhe”, siis on täiesti iseenesestmõistetav, et meessool tuleb häbi tunda in corpore, kuigi patriarhaalses ühiskonnas oleks see loomulik ja ei tõstatuks probleeminagi, misogüünses ühiskonnas oleks see iseenesestmõisetav ja positiivnegi. Aga mõeldamatu on, et siin hakkaks keegi naisi süüdistama, et need on nii väheettevõtlikud, ei trügi raskematele ja paremini tasustatud töökohtadele, vaid maksavad vähem makse ja tiksuvad pärast pikalt pensioni peal, samas kui mehed on ennastohverdavalt end surnuks töötanud.

Ometi kipuvad psühholoogid ja motivatsiooniuurijad ütlema just seda, et on rumal ja seksistlik(!) pidada mehe motivatsioonistikku inimese kui sellise motivatsioonistikuks. Kui kõigil on võimalus teha, mida hing ihkab, siis mehed ja naised teevad erinevaid asju. Ja valikuid teeb just nimelt isik, mitte see instrumentaalne organ nimetusega aju.

Mürgisevõitu kujundlikkusega: nii ärimaailmas tippu kui ka vanglasse saab sarnaste isikuomadustega ning meeste hulgas on taolised isikutüübid märksa levinumad. Ometi keegi ei arva, et naised pole võimelised kuritegevuseks või neil puuduvad selleks võimalused. Erinev esindatus kohas X ei ütle iseenesest midagi selle kohta, kas sinna pääsemise võimalused on võrdsed.

Tiitel kui kultuuriliigutus

Pealegi see konkurss pole ju mingi eesmärk ettevõtjatele. Ärgu nüüd Äripäev solvugu, aga vaevalt kellegi äri ja ettevõtlusega tegelemise motiivist murdosagi on soov saavutada aasta ärimehe tiitel.

12. detsembri Äripäeva juhtkirjast võib lugeda: „Üks on igatahes kindel: sookvoote aasta ärimehe valimistel ei tule, sest neid ei poolda me mitte üheski valdkonnas (kui keegi tahab neid kangesti katseteada, siis olge head, proovige ära poliitikas)“. Ma ütleks, et vastupidi. See on veel pehmem ja ohutum koht katsetamiseks kui poliitika. See tiitel on ju puhtakujuline kultuuriliigutus. Tegu on pelgalt žestiga, ammugi mitte võistlusega või rangelt määratletud mõõdupuuga. See oleks ärimaailma kõige turvalisem viis signaliseerida ülejäänud ühiskonnale, et seksismil siin kohta pole.