Kes maksab teise pensionisambasse?

Iga müügimees teab, et müüakse lugu, mitte toodet või teenust. Poliitikud on narratiivide müügimehed. Mõned lood võivad muuta maailma meie ümber, teised täidavad ajuti ajaleheveerge, rännates seejärel makulatuuri. Et lugu muudaks maailma, peab poliitilisel ideede turul kriitiline hulk valijaid selle loo "ära ostma". Ironiseerides Lenini ühe kurikuulsa ütluse üle – retoorika on kõikvõimas, kui see näib õige.

Üks lihtne küsimus. Kelle raha on need 6 eurot, mis töötasu iga 100 euro kohta teise samba pensionikontole liiguvad? Pole kahtlust, et vähemalt 2 eurot on töötaja omad, kuid kelle raha on need ülejäänud 4 eurot? Reaalsust annab konstrueerida vähemalt neljal erineval moel.

Pensionäride raha

Narratiiv, et sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa on tänaste pensionäride raha, ulatub 15 aasta tagusesse aega. Kuni 2002. aastani kehtinud sotsiaalmaksuseaduses oli sotsiaalmaks riiklikuks pensioni- ja ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis. 2002. aastal jäeti sõnastusest välja üks sõna – "riiklikuks". See lubas edaspidi osa sotsiaalmaksust kanda tööealiste inimeste teise samba pensionikontodele, kuid võimaldas konstrueerida ka narratiivi, et tänastelt pensionäridelt võeti osa raha ära.

Sellist argumenti kasutas Eesti Pensionäride Ühenduse toonane juht Sven Pärn: "Kui kehtestati 20-protsendiline pensionimakse, siis lepiti kokku, et see on pensionäride raha" (Postimees, 4.11.2003). Sama retoorikat järgis Keskerakonna liige Marika Tuus: "II samba loomiseks võeti vaikselt raha ka tolleaegseilt pensionäridelt ehk esimesest pensionisambast" (Kesknädal, 22.12.2009).

Kui need argumendid vastanuks tõele, siis oleks esimese samba pensionide kulu ligi viiendiku võrra vähenenud. Tegelikkus oli teistsugune. Võrreldes teise samba käivitamise ajaga on riiklike pensionide osakaal SKT-s kasvanud 6%-lt 8%-le ehk kolmandiku võrra.

Riigi raha

Sama vana kui teine sammas on ka teine narratiiv, mis jutustab, et sinna kantakse riigi raha. Juba esmase reklaamikampaania ajal kasutati teise samba müügiargumendina loosungit – sina maksad 2%, riik lisab 4%. Vahepeal varjusurmas olnud retoorika on nüüd aga teise samba vastu pööranud IRLi esimees Helir-Valdor Seeder, kes väidab: "Riigi maksed teise pensionisambasse tuleb lõpetada" (Postimees, 6.12.2017) ning „Kui muuta teine sammas vabatahtlikuks, siis vabaneks sellest riigi vahendeid, mida saaks muuhulgas kasutada ka pensionitõusuks“ (Delfi, 31.1.2018).

Sellise loo jutustajad saavad apelleerida kolmele tõsiasjale – sotsiaalmaks on riiklik maks, see laekub maksu- ja tolliameti kontole ning summa kajastub riigieelarves. Kui see on riigi raha, siis paistab poliitikutele, et see on nende käeulatuses – riigikogu ülesanne ongi ju riigi raha ümber jagada.

Seadus ütleb siiski rangelt ette, kuidas peab maksu- ja tolliamet sotsiaalmaksu kogumispensioni osaga käituma – "pensioniregistri pidaja pangakontole kantava sotsiaalmaksu osa määr 4 protsenti". Riik on siin raamatupidaja rollis, kes peab õige inimese kohta õige summa etteantud kontole üle kandma. Otseselt riigi maksed teise pensionisambasse on vaid need, mida makstakse riigieelarvest lapsevanemale kuni 3aastase lapse kasvatamise eest. Kuid ilmselt ei pea IRLi juht mitte neid makseid silmas.

Tööandja raha

Harvem kohtab narratiivi, et teise samba sissemakseid teevad tööandjad. Selliselt räägitud loo katkeid võib leida näiteks Euroopa tööalase liikumise portaali EURES kodulehelt. Lugu kõlab nii – kogumispensioniga liitunud isikul arvestab tööandja igakuiselt kogumispensioni makse 2% brutopalgast, mis läheb isiku isiklikule pensionikontole ja millele lisatakse „4% tööandja poolt makstud sotsiaalmaksust“.

Tõepoolest, sotsiaalmaks ja kõik selle komponendid, sh teise sambasse kantav 4 protsendipunkti, on osa tööandja palgakuludest. Rahvamajanduse arvepidamises on need brutopalgafondi osa, üks komponent tööjõukuludest.

Töötaja raha

Lõpuks, teise samba sissemakseid võib vaadata töötaja rahana ja mitte ainult pärast pensionikontole jõudmist, vaid ka enne seda. Teise samba registripidaja AS Pensionikeskus kirjeldab olukorda nii – „töötav inimene kogub enda pensioni ise, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi“, millele lisatakse töötaja „palgalt arvestatava 33% sotsiaalmaksu arvelt 4%“.

Aluseks on siin arusaam, et töötasu maksmise aluseks on töötaja tööga loodud väärtus ning kogumispensioni maksed on oma olemuselt vanaduseks edasilükatud tarbimine. Võib teha mõtteeksperimendi – mis oleks teisiti, kui teise samba kävitamisel oleks 16+4+2 makseskeemi asemel valitud 16+6 skeem, nii et esimese pensionisamba 16% maksaks tööandja ja teise samba 6% töötaja? Poleks kahtlust, et raha oma pensionikontole maksab iga inimene ise. Tööandja ja MTA teevad üksnes ülekandeid.

Praegust olukorda võib käsitleda nii, et 2% suuruse kogumispensioni makse tasumine annab töötajale õiguse kontrollida 4 protsendipunkti suurust osa tema palgalt arvestatud sotsiaalmaksust, õiguse suunata see raha oma isiklikule pensionikontole, enda valitud pensionifondi, tarbimiseks pensionieas.

Valija otsustab

Niisiis, poliitikud jutustavad lugusid, valijatel on voli otsustada, milliseid neist uskuda. Kui valijatest enamus otsustab, et töötajatel ei peaks enam olema õigust kontrollida seda 4% suurust osa oma palgalt arvestatud sotsiaalmaksust ning need summad võiks jagada ümber Riigikogu, siis ilmselt nii juhtubki. Kui aga enamus valijaid seda ei soovi ja sellist lugu jutustavatele poliitikutele mandaati ei anna, siis nii ei juhtu.

Taevas teise pensionisamba kohal pole pilvitu ning mõned vastuolud on sellesse süsteemi sisse kirjutatud. Ent suurimaks probleemiks polegi fondide oodatust madalam tootlus, vaid see, et liiga vähe inimesi näevad end oma pensionikonto omanikena. Teine sammas on piltlikult öeldes nagu vaene vanemateta laps, kellele raha armastav poliitik end kasuvanemaks pakub. Pensioniühistu Tuleva on tähelepanuväärne vähemasti seetõttu, et pensionikogujad ise on võtnud aktiivse hoiaku – see on meie raha ja me tahame ise selle käekäigul silma peal hoida.