Ühistud muudavad Eesti suureks

Eesti on kogu iseseisvusaja olnud majanduslikult edukas. Paraku on just see asjaolu võimaldanud meil liiga vähe tähelepanu pöörata kahele olulisele nõrkusele oma majanduses, vaatamata sellele, et need on riikide konkurentsivõime uuringutest aastaid selgelt välja paistnud.  

Üheks neist on meie väiksus, mida me otseselt muuta ei saa, kuid millega siiski arvestada saame ja peame. Teiseks tähelepanuta jäänud nõrkuseks on meie majanduse väike komplektsus, sealhulgas toimivate klastrite puudumine, ettevõtjate vahelise koostöö vähesus, mistõttu meil jääb saamata neist tulenev sünergia.

Mul on tunne, et võti neile probleemidele lahenduse leidmiseks on olulisel määral seotud ühistulise tegevuse leviku ja võimalustega.

Eesti väiksus tingib selle, et erinevalt suurtest majandustest meil paljudes valdkondades koduturgu sama hästi kui ei ole. Samas on koduturg läbi aegade olnud enamikule tootjatest ja kaupmeestest selleks turuks, kus nad koduseinte toetusel äri pidamist ja reegleid õpivad ja kus nad oma toodete ja teenustega läbi lüüa üritavad. Lisaks on turu normaalseks toimimiseks vaja mitmete sõltumatute ettevõtjate ja tarbijate olemasolu.

Probleem on selles, et tee majanduse suurema komplektsuse ja seeläbi ka suurema edukuse suunas pole kaugeltki üksnes tehniline. Esiteks vajab see suuremat vastastikust usaldust, sest ilma usalduseta ei riski keegi end millegi komplitseerituga siduda või ühiselt millessegi panustama hakata. Teiseks on siin vaja midagi, mis on vastastikusest usaldusest veel raskemini kombatav või mõõdetav, ja selleks on üldine koostegemise kultuur. Kui ei ole väljakujunenud koostegemise kultuuri, on ettevõtjatel raske otsustada, kuidas, mida või keda võib usaldada ning kui ulatuslikult.

Hakkame harjutama

Kahjuks oleme moraali ja sellega kaasnevaga sama keerulises olukorras kui oma väiksusegagi. Mingi koostegemise kultuur meil loomulikult on, kuid paraku pole see kuigi suurel määral meie endi juurtest välja kasvanud tunnetatud koostegemise vajadus ja oskus, vaid kellegi teise poolt korraldatu. Aga vahe on neil kahel määratu. Just niisama suur, kui nõuka ajal käsu järgi korraldatud laupäevakutel ja „teeme ära“ ettevõtmisel, kuigi nii siis kui ka nüüd tehakse sisuliselt üht ja sama asja.

Meil ei ole eriti palju valida, kus ja kuidas me ühiskonda ja komberuumi kujundama hakkame. Seda ei saa korraldada riik, stiilis nagu omal ajal tehti laupäevakuid. See ei saa toimuda ka rahvusvahelise suhtluse ja ettevõtluse käigus, vaid üksnes siin, meie endi kodus ja võimalikult rohujuurte tasemel. Üheks ja võib-olla isegi kõige perspektiivsemaks kohaks saab siin minu meelest olla ühistuline tegevus.