Ilma elektrita pole mitte midagi

Eesti tarbijate pikaajalise elektri varustuskindluse tagab Venemaa ühendelektrisüsteemist eraldumine. Tehnilise poole pealt me võiksime Vene süsteemis rahulikult edasi elada, kui maailm koosneks üksnes elektronidest. Kahjuks oleme täna energiamaailmas reisijad bussis, kus me ei saa juhiistmel istujat usaldada. Tal on teised väärtused, teistsugune maailmavaade ja arusaam asjadest. Selline sõit on risk, kus kunagi ei tea, millal uksed avatakse ja palutakse maha astuda.

Elering tahab selle süsteemse elektri varustuskindluse riski koos Balti ja Euroopa Liidu kolleegidega 2025. aasta lõpuks maandada. Töötamine Venemaaga ühes elektrisüsteemis, mida meie ei kontrolli, on süsteemne Eesti energiavarustuskindluse risk. Ja mitte ainult elektrivarustuse risk, vaid ühiskonna kui terviku toimimise risk.

Loomulikult me teeme selle sammu kujul, et uus süsteem oleks töökindel ja inimestel igal ajal tuled põleksid. Häda korral suudame seda ka praegu, aga tulevikus peab olema valmis selleks igal ajal. Katsetame oma suutlikkust iseseisvalt hakkama saada koos Läti ja Leedu kolleegidega 2019. aastal. Selle testiga peaksime selgitama Baltimaade elektrisüsteemide võimekuse toimida eraldiseisvana Venemaast ning ühtlasi määratlema täiendavat arendamist nõudvad vajadused.

Milleks seda ikkagi vaja on?

On kostnud hääli, et milleks ikkagi meile see desünkroniseerimine. Balti riikide ja Venemaa-Valgevene elektrisüsteem on nii omavahel seotud, et kõigi osapoolte huvi on selle häireteta töö. Piltlikult öeldes, naabrile probleeme tekitades on probleeme ka enda hoovil. Jah, see oli ajalooliselt nii, kuid tänaseks on vastastikune sõltuvus suuresti kadunud. Venemaa on oma elektrisüsteemid ehitanud Balti riikide neutraalseks, nende elektrisüsteem ei ole enam Baltimaade-suunalistest elektriühendusest sõltuv.

Nõukogude perioodil olid Baltimaade ja Venemaa võrgud rajatud teineteisest vastastikku sõltuvaks – üks osapool poleks suutnud võrku ilma teise toeta kvaliteetselt hallata. Venemaa vaatevinklist oli Baltimaid vaja kahe regiooni – Peterburi [Leningrad] ja Kaliningrad – varustuskindluse tagamiseks. Peterburi jaoks oli ühenduvus Venemaa keskse elektrisüsteemiga (UPS) Moskva piirkonnas vähemalt osaliselt tagatud läbi Baltimaade ning Kaliningradi puhul oli Baltikum sajaprotsendiliselt selle ühenduse tagaja. Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist on Venemaa ülekandevõrke metoodiliselt selle nimel arendatud, et need kaks süsteemi nõrka kohta elimineerida. Ja 2018. aasta lõpuks on nad selle suuresti saavutanud nii Venemaa põhiterritooriumi kui Kaliningradi oblasti osas.

Kuidas see täpselt käib

Eleringilt on küsitud, kas me kavatseme tänased vahelduvvoolu ühendused Venemaaga asendada alalisvooluühendustega. Nagu näiteks Estlinki kaablid Soomega. Ei, ei kavatse. Tulevikus vajaksime elektriühendusi Venemaaga vaid kaubanduseks, aga me ei näe, et lähiajal võiks aset leida Eesti ja Euroopa Liidu ning Venemaa elektrituru integratsioon. Kui pole kaubandust, siis pole mõtet ka neid ühendusi ehitada ja hoida. Sellepärast ei plaani Elering olemasolevaid vahelduvvooluühendusi Eesti ja Venemaa vahel alalisvooluühendustega asendada. Tulevikus võib olla lahendus, et Venemaa ja Euroopa Liidu vahel jääb üks elektriühendus Soomest Viiburist ja teine Leedust Alytusest.

Desünkroniseerimiseks Venemaaga vajalike investeeringute maht Eestis jääb 150 miljoni euro ümber. Paradoksaalselt võib Venemaa süsteemist eraldumine tuua kaasa hoopis tuleviku võrgutasu languse. Enamik Eestis tehtavaid investeeringuid elektrisüsteemi tuleks järgmise 10 aasta jooksul teha nagunii. Ilma eraldumise projektita teeksime need 100% tarbija tariifist. Eraldumise projektile loodame kaasata aga arvestataval hulgal Euroopa Liidu kaasfinantseerimist, mis võib tähendada olukorda, et me peame tariifi arvelt investeerima eraldumise korral vähem kui ilma eraldumiseta. 

Oluline on rõhutada, et Baltimaade elektrisüsteemide viimine Venemaa sageduselt Euroopa sagedusele ei ole mitte midagi erakorralist ega unikaalset. 1995. aastal lahkusid Venemaa süsteemist Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari. Mõned aastad hiljem, 2002, astusid sama sammu Bulgaaria ja Rumeenia. Nüüd on Eesti, Läti ja Leedu kord.