Eesti vajab tööstus- ja teaduspoliitikat

Edukates riikides on suudetud teaduse rahastamine suuremal määral teemastada lähtuvalt riigi ja tööstuse huvidest. Teemastamine tähendab ülikooliteaduse ja -õppetöö sidumist Eesti majanduse, eriti tööstuse konkurentsivõimet suurendavate akadeemiliste uurimisteemadega. Teadusteemasid sobiksid tellima tööstusharud, et saada ülikoolidelt akadeemilist toetust tehastes tehtavale tootearendustööle.

Meil on teadus teemastamata ning seetõttu ühishuvi pole tekkinud, mistõttu osaliste koostöö ei ole olnud ka edukas. Koostöö ei õnnestu senikaua, kuni Eesti ülikoolid ei huvitu teemadest, mis on olulised Eesti ettevõtetele, samuti toodetest ja tehnoloogiatest, mida Eesti ettevõtted igapäevaselt praktiseerivad.

Eestis ei ole tõsiseltvõetavat tööstus- ja teaduspoliitikat, mis sünkroniseeriks tööstuse ja teaduse tegevused osaliste koostööks. Kuna üks loob tulu ja teine kulu baasil teadmist, siis tulu saamise tahte korral tuleks kulukaid teadmisi arendada valdkondades, kus tekib Eesti majanduses tulu. Seega, teadust peaksid 85% ulatuses teemastama tööstussektorid, jättes 15% teadust teemastamata. Kui ülikoolid hakkavad tegema avaliku raha eest tööstussektorile perspektiivseid akadeemilisi uurimistöid, siis on ka tööstuste tootearendajail põhjust pöörduda akadeemiliste probleemide tekkimisel meie ülikoolilaborite poole.

Eesti ülikoolidesse on koondunud tugev kompetents tippteaduse ja alusuuringute kohta. Paljudele ettevõtetele on nõrgaks jäänud ülikoolides vajalik insener-tehnilise, rakendusliku ning eksperimentaalse arendustöö alane võimekus. Eesti ülikoolides hinnatakse tippteadust, mistõttu teadlaste karjäärimudelis ei ole kohta insener-tehnilisele spetsialiseerumisele. Teaduse rahastamise loogika on baasuuringute põhine ja teemastamata.

Ei ole mehhanisme, mis suunaks ülikoole ehitama pikaajalist kompetentsi rakenduslikkuse suunas. Põhjus võib olla ülikoolide suur autonoomia, teadlased tahavad uurida ja publikatsioone avaldada, tööstus soovib käegakatsutavat tulemust, mida oleks võimalik kommertsialiseerida.

Alates 2013. aastast on Eestis teadus- ja arendustegevusele suunatud rahalised vahendid järjepidevalt vähenenud – see on probleem nii ülikoolidele kui ka tööstustele.

Aastal 2016 kulutati teadus- ja arendustegevusele 270,3 miljonit eurot, mis oli 1,28% SKPst. See on 5,7% vähem kui aastal 2014. Avalik sektor rahastas teadust 0,49% SKPst, erasektor 0,64% SKPst ja välismaised allikad 0,18% SKPst, samal ajal aga kasvas SKP 6,7%.

Valitsus ja riigikogu ei pea kinni teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegias 2014–2020 "Teadmistepõhine Eesti" antud lubadusest, et teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest tõstetakse 2015. aastaks 1%-le SKPst ning edaspidi hoitakse seda vähemalt sel tasemel.

Järjepidevalt väheneva rahastuse mõju avaldub eelkõige teadusvaldkonnaga tegelevatele inimestele, kuivõrd stabiilse finantseerimise vähesus ei võimalda ülikoolidel pakkuda piisavat ametikohakindlust töötajatele. Teadusinvesteeringute kärped mõjutavad eelkõige noori teadlasi, kelle arv juba väheneb. Üha enam noori hakkab loobuma teadlase ning inseneri kutsevalikust.

Vähene rahastamine on viinud konkurentsi tasemele, mis ei võimalda teadlastel tegeleda õpetamisega ülikoolides ning teha koostööd ettevõtetega, kuna nad peavad keskenduma ainult formaalsetele teaduskvaliteedi näitajatele. Kui aga teadlaste pealekasv pidurdub ning noored lahkuvad süsteemselt ja jäädavalt välismaale teadustööd tegema, mõjutab see Eesti kõrghariduse ja teaduse jätkusuutlikkust pikaajaliselt. Majanduse konkurentsivõimest rääkimata.

Kasvava lisandväärtuse tööstuses saavutame ainult teadmiste ja tehnoloogia targema kasutamise kaudu, mis sõltub otseselt meie teaduse võimekusest ja investeeringute mahust teadusarendusse. Teadlaste ja tööstuse koostöö vahelist barjääri ilmestab olukord, kus 2016. aasta ettevõtlussektori ca 132 miljonist eurost teadus- ja arendustegevusse jõudis Eesti avaliku sektorini ainult 8,3 miljonit, kuna side kohaliku ettevõtlusega on nõrk.

Päris kindlasti vajavad teaduse rahastamise alused reformimist, kuid alustada tuleks kokkuleppest, et teadlaste baasrahastamise summa on konstantne 1% SKPst, mis kindlustaks teadussektorile stabiilsuse. Samas kui teadust ei teemastata, pole ka mõtet riigil 1% teadusse suunata, efekti Eesti majandusele ei ole.

Rahast teadmisi oskame teha, aga teadmisi rahaks ei oska, seepärast et ei ole sidet teadusmaailma ja ettevõtluse vahel. Meie riigijuhid peavad mõistma, et Eesti edu sõltub sellest, kui palju meil on suurt lisandväärtust loovaid ettevõtteid, ning et lisandväärtuse kasvatamine sõltub otseselt investeeringutest teadusesse.

Peaminister kinnitas oma aasta algul riigikogus tehtud ülevaates teadus- ja arendustegevuse olukorrast, et ei ole loobutud riigipoolse rahastamise 1% eesmärgist. Kui nii, siis tuleks alustada innovatsiooni- ja teaduspoliitikate väljatöötamisega, et teaduse teemastamine ja rahastamine õigetele alustele suunata, kaasates tööstussektori ja teda esindavad organisatsioonid. Nii loomegi puuduva sideme teaduse ja tööstuse vahel.

Suured tänud Swedbanki juhatuse esimees Robert Kittile diskussiooni algatuse eest, mis peaks jätkuma seni, kuni tulevad riigimehelikud otsused.