Tööõnnetuskindlustus on lihtsalt maks

Tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatsus tugineb suuresti argumendil, et kuna kehtivas tööõnnetuste hüvitamise süsteemis kantakse enamik tööõnnetustega seotud kuludest läbi solidaarse sotsiaalkindlustussüsteemi, on tööandjate individuaalne vastutus suhteliselt madal. Seda argumenti püütakse toetada seiskohaga, et tööandjate motivatsioon töökeskkonda panustada ning tööõnnetusi ennetada on piiratud.

Sotsiaalministeerium jätab väljatöötamiskavatsuses arvestamata, et paljude tööõnnetuste põhjus ei ole tööandjapoolne töötervishoiu- või tööohutuse nõuete eiramine, vaid töötaja hooletus, kolmandate isikute tegevus või muud asjaolud. On ebaõiglane panna kõigile tööandjatele täiendav maksukoormus sundkindlustuse näol kui tööandja süül juhtunud tööõnnetusi toimub vaid osades sektorites või ettevõtetes.

Ühe peamise puudusena näeme ka seda, et väljatöötamiskavatsus käsitleb ainult üht osa tööga seotud tervisekahjustustest – tööõnnetusi. Täielikult on tähelepanuta jäetud tööga seotud haigused ja kutsehaigused. Seda ilmselt teadlikult – kuna tööga seotud haigusi diagnoositakse üsna vähe, siis jäeti see kõrvale.

Samas aga on tööandjate igapäevased kulutused just tööga seotud haigestumiste ärahoidmiseks süstemaatilise riskihindamise, ennetavate meetmete rakendamise, tervisekontrolli jms näol väga suured ning paljudele, eriti maapiirkondades tegutsevatele ettevõtetele, juba täna üle jõu käivad.

Tööõnnetuste ja tööga seotud haiguste teemad tuleb ühendada ning läbi vaadata koos. Selle käigus tuleb luua selge käsitlus raskete ja kergete tööõnnetuste eristamiseks, luua kaasaegne käsitlus tööga seotud haigustest, vähendada tööandjate kulutusi tervisekontrollile, täpsustada töötervishoiuarstide ülesandeid ning pädevust – ja tagada töötervishoiuteenuse kättesaadavus kõikjal Eestis.

Lisaks peame vajalikuks enne uute maksude kehtestamist vabastada erisoodustusmaksust kõik tööandjate kulud töötajate haigestumist ennetavatele tegevustele või tervishoiuteenustele, mida tehakse töötajate motiveerimiseks lisaks kohustuslikule tervisekontrollile.

Jääb selgusetuks, miks on väljatöötamiskavatsuses probleemi võimalike mitteregulatiivsete lahenduste kaalumisel kõrvale jäetud avalikkuse teavitamise ja seniste regulatsioonide parema rakendamise võimalus. Tööõnnetuste arvu vähendamisel on töötajate aga ka tööandjate teavitamise mõju raske üle hinnata. Sellel on kindlasti positiivsem mõju nii töötajate tervise säilimisele kui majanduskeskkonnale laiemalt.