Kultuur ees, majandus järel

Kindlasti võib Eesti kuvandile anda erinevaid hinnanguid sõltuvalt sellest, kelle silmad meid vaatavad. On mõned inimesed, kelle vaatenurk peaks meid eriti huvitama. Näiteks need, kellele avatud loominguline meel ja sellelt võrsunud nutikad ideed on toonud positsiooni ja varanduse, millele nad uusi rakendusi otsivad. Oma raha paigutades otsivad need inimesed kohta, kus ees ootaks samasugused avatud meelega loomingulised ja nutikad inimesed.

Kuidas nad neid inimesi leiavad? Ei, nad ei käi igavatel konverentsidel ega tuula majandusarengute tabeleis. Nad kuulavad Arvo Pärti, Erkki-Sven Tüüri ja Kadri Voorandi, vaatavad Elo Liivi valgusinstallatsioone, jälgivad hinge kinni pidades Ott Tänakut, imetlevad Karmen Pedarut, rokivad koos Trad.Attackiga.

Nad hindavad kõrgkultuuri, nad valivad parimat. Ja siis vaatavad, et tõepoolest, mis maa see on, kust tulevad sellised säravad inimesed ja ideed. Ja siis otsustavad – sinna tasub oma raha paigutada.

Üha enam süveneb mus veendumus, et enne, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus päris kinni panna, võiks proovida teda reorganiseerida nõnda, et ressursid, mida sealt läbi pumbatakse, rakendataks suures osas teenima Eesti kultuuri ekspordi huve. Sest sellest on meie majandusele märksa rohkem tulu kui juhuslikult helesinise toru äärde sattunud ja häid projektikirjutajaid palganud firmakeste poputamisest.

Kultuuriministeerium panustab rahvusvahelistumisse aastas ca 1,1 miljonit eurot. Sellest ligikaudu 650 000 on taotlusvoor “Eesti kultuur maailmas”, lisaks teised erinevad toetused ja lepped. Näpuotsaga (130 000 eurot) lisandub siia välisministeeriumi antavaid vahendeid, mis enamasti piirduvad kõrvaltegevuste (siiski vajalike kõrvaltegevuste) toetamisega. Kaks viimast aastat on seoses ELi eesistumise ja EV juubeliga olnud erilised, me kultuuri on maailmale tutvustatud enam kui 2 miljoni riikliku euro eest aastas. Juubel saab aga otsa. Kaob ära ka riigikantselei juures olnud ametkondadeülene koordineerimiskeskus, mida vedas Jorma Sarv, kelle sildade ehitamise oskus erinevate ministeeriumide ja EASi vahel oli muljetavaldav.

Meie viimaste aastate edulood annavad ägeda stardipositsiooni: Eesti kunsti näitused ei toimu mitte enam tolmustes raekodades või nurgatagustes galeriikestes, vaid tõesti esinduslikes näitusepaikades, tänavu on kõige kolme maailma juhtiva animafilmifestivali fookuses Eesti, NO 99 pälvis Euroopa teatri auhinna ning teeb aktiivseid ringreise, meie raamatud olid võimsalt esindatud Londoni messil, von Lõngus on kolinud Tartust Viini. ERSOst, filharmoonia kammerkoorist ja perekond Järvidest ma ei räägigi.

On ka mõned suurepärased näited riigi ja erasektori koostööst kultuuri ekspordi vallas: Enn Kunila kollektsiooni välisnäitused, Margus Linnamäe ja Armin Kõomäe rahastatud kirjandustõlked, eratoetuse abil teoks saanud Peeter Vähi oratooriumi esitamine Shanghais, ERSO esinemised Gruusias ja Armeenias, kiitust väärib Meelis Kubitsa järjepidev kultuuridiplomaatia.

Võib öelda, et me oleme laineharjal ja nüüd on otsustav hetk – kas liugleme koos selle harjaga edasi või laseme end taas rullida merepõhja lähedusse, kust väljapaistmise võimalused on minimaalsed. Arvestagem, et meiesuguseid on maailm täis, kõik nad otsivad tähelepanu ja armastust.

Viimastel aastatel paljusid rahvusvahelisi kultuuriprojekte koordineerinud Jorma Sarv soovitab meil endilt küsida kaks küsimust.

Esiteks: kui hästi suudame oma rahvusvahelistumiseks mõeldud ressurssi kasutada?

Teiseks: kuidas oskame hinnata nende tegevuste laiemat mõju?

Sarve enda vastus esimesele küsimusele on, et kaalukamate proovikividega oleme enam-vähem hakkama saanud, kuid kindlasti paraneks kogupilt oluliselt, kui oleksime ühise tulemuse nimel valmis rohkemaks koordinatsiooniks ning koostööks.

Üks avaliku sektori rahastusega seotud küsimusi ongi pikemaajaliste koostöösuundade toetamine. Ega projektipõhiselt asjadega tegeldes jätkusuutlikkust ning pikka perspektiivi teki. Projektijuhi eesmärk on ühekordne ja lühikese ajaaknaga.

Koordinatsioon peab seejuures omama reaalset mõjuvõimu. Nii nagu riigireformi töörühm räägib vajadusest kujundada riigi tegelik juhtimiskeskus peaministri võimkonda, kehtib sama ka kultuuri ekspordi puhul. Oluliste teemade riiklik koordinatsioon peab tulema ühest punktist ja olema efektiivne. EV100 ajal tekkinud koostööidud tuleb panna vilja kandma.

Oleme viimasel ajal järjest häälekamalt rääkimas meie poliitilise eliidi juhtimiskvaliteedi nõrkusest. Selle üheks tulemuseks on ametnikeriigi tekkimine, sest tegelikke otsuseid ei tee mitte valitud poliitikud, vaid paari aastakümnega tõsiselt karastunud ja professionaliseerunud ametkond.

Keskmine ametnik ei astu iial Carnegie Halli lavale. Küll aga tunneb ta end hästi misiganes konverentsil, oskab käituda pidulikul vastuvõtul ja arvab, et kõik maailma probleemid lahendatakse ÜROs, WTOs või muus bürokratsiseerunud OHOHOOs.

Üks asi, mida ametnikeriigis ei aduta, on see, millise skaala järgi hinnata ühe või teise kultuurisündmuse mõju. Ja kuna hindamiskriteeriume ja nende erinevaid väljendumisviise rahvusvahelises nähtavuses ei osata aruandesse panna, siis pigem lükatakse need arutelud laualt maha ja kultuuriminister peab võitlema praegusegi napi kultuuri ekspordi raha eest. Meie riiki võiks juhtida ametnikud, keda ei peeta mitte takistuseks, vaid toeks.

Võtame selle raha nüüd rahumeeli EASilt, sest siis toodaks ta meile lisaks kultuurirõõmule ka majandus- ja julgeolekutagatisi ning seda võiks seetõttu kulutada palju kergema südamega, kui kaheldava väärtusega aktsioonile saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks.