Slow Estonia – aitab rabelemisest!

Slow-filosoofia ja slow-liikumised muutuvad meie ülikiires ja stressirikkas maailmas aina aktuaalsemaks. Tänapäeva number üks haigus ei ole ei diabeet ega rasvumine, vaid hoopis pideva kiirustamise haigus. Kiire elu, kiirtoit, kiirlaen, kiirostud, kiire kasum ja kogu aeg on nii kiire-kiire. Nii palju on vaja saavutada, teha, osta, soetada, teistele demonstreerida. Kunagi ei ole piisavalt raha, asju, sääste, brändiriideid, luksust, rahuldust, ägedaid sotsiaalmeedia pilte.

Üle töötades ootame ärevusega vaba päeva või hetke, kui see lõpuks saabub, ei oska aga sellest enam rõõmu tunda ega päriselt puhata. Peale tulevad igavus, rahulolematus, viha ja muud negatiivsed tunded, mida on kõige lihtsam uputada alkoholi. Ja nii lõpmatuseni. Üks igavene orav-rattas-jooks, mille lõpus on ikka üks ja sama tulemus – frustratsioon, alaväärsustunne ja läbipõlemine. Ikka ja jälle jõuame järeldusele, et 24tunnisest ööpäevast ei piisa ja teistel läheb meist ikka palju paremini.

Aina rohkem inimesi loobub selle võidujooksu jooksmisest ning pöördub slow-elustiili poole. Esimene selgelt defineeritud slow-liikumine oli tõenäoliselt aeglase toidu liikumine (slow food movement), mis tärkas 1986. aastal Roomas protestina McDonald'si restorani avamisele Hispaania väljakul. Liikumise pooldajad protesteerisid kiirtoidukultuuri vastu, mis ei sobinud kokku oma traditsioone ja kulinaariat jumaldavate itaallaste eelistustega, milleks on värske hooajaline toit, tunde kestvad lõunad pere ja sõprade seltsis, käsitsi valmistatud maiuspalad, põlvkonnast põlvkonda pärandatud toiduretseptid jne. Tänapäeval on sellest saanud ülemaailmne liikumine, mille ametlikud esindajad ja kogukonnad tegutsevad 160 riigis.

Aeglase toidu liikumine inspireeris hulka teisi liikumisi paljudes valdkondades, mis toetuvad sarnastele põhimõtetele – säästlikkus, jätkusuutlikkus, keskkonnasõbralikkus, kvaliteet üle koguse, õiglane kaubandus, liigtarbimise vältimine, kestlikud majanduslahendused, teadlikkus, eetilised valikud, inimestevahelised sidemed. Aeglane haridus, aeglane mood, aeglane ajakirjandus, bioregionalism, aeglane raha, tasaareng (degrowth), aeglane lastekasvatamine ja aeglane reisimine on vaid mõned näited. 2004. aastal ilmus Carl Honoré raamat “Aegluse kiituseks”, mida võib julgelt nimetada aeglase elustiili piibliks. Läbi isikliku kogemuse kirjeldab autor kõike seda, mis on meie kiires maailmas valesti läinud ning kuidas sellest kiiruse oravarattast välja saada.

Tõenäoliselt üks suurimaid slow-liikumisi on aeglased linnad, mis on saanud alguse jällegi dolce vita sünnikohast Itaaliast. Cittaslow on rahvusvaheline linnade võrgustik, millega on praeguseks liitunud üle 250 linna üle maailma. Aeglase linna elanike arv ei tohiks ületada 50 000, suuremad linnad saavad võrgustikuga liituda toetajatena. Cittaslow liikmeslinnade eesmärk on muuta oma keskkond elamiskõlblikumaks ja inimsõbralikumaks, vähendades liiklust, suurendades rohelust, säilitades kohalikku kultuuri ja linna unikaalsust, aeglustades elutempot, propageerides tervislikku eluviisi, toetades kohalikku toodangut ja käsitööd, takistades üleliigset globaliseerumist.

Kui aeglased linnad muutuvad aina populaarsemaks, siis aeglastest riikidest pole ma veel kuulnud. Siiski usun, et lähitulevikus tekivad ka mitmed slow-riigid ja Eesti võiks olla nendest esimene. Kõik eeldused on meil juba olemas: väike riik, väikesed linnad, puhas õhk, säilinud loodus, tugevad traditsioonid. Cittaslow' manifestis kirjeldatud unistus ideaalsetest slow-linnadest võiks vabalt käia terve Eesti kohta: „Linnad, kus inimesed tunnevad endiselt huvi vanade aegade vastu, linnad täis teatreid, väljakuid, kohvikuid, töökodasid, restorane ja spirituaalseid paiku, linnad puutumatu maastiku ja imeosavate käsitöömeistritega, linnad, kus inimesed ikka veel märkavad aastaaegade aeglast kulgemist ja nende ehtsaid loodusande, pidades lugu maitsest, tervisest ja spontaansetest kommetest.“ Mõned slow-ettevõtted on meil juba olemas, nii moe- ja toidumaailmas kui ka muudes valdkondades. Nüüd oleks vaja vaid areneda ja kasvada.

Milline võiks siis olla see tuleviku Slow Estonia? Mis muutub, mis läheb paremaks, mis jääb silma teistele, kellele saame eeskujuks olla? Kujutame hetkeks ette, et aeglane Eesti on juba olemas ning vaatleme seda läbi väliskülastaja silmade. Meie külaline on käinud Eestis ka varem. Milliseid erinevusi näeb ta nüüd, võrreldes eelmiste reisidega? Esimene asi, mis talle lennujaamas silma jääb, on hubane ja maitsekalt sisustatud meditatsiooniruum, kus reisijad enne või pärast reisi aega maha võtavad. Edasi suundub meie külastaja oma majutusasutusse, milleks on hiljuti avatud, aeglase elustiili kõiki põhimõtteid järgiv Estonia Slow Hotel.

Meie külaline saabub riigipühal, mis kattub nädalavahetusega. Kuid see ei tähenda mingil juhul seda, et esmaspäeval tuleb tavaline tööpäev. Seadused on vahepeal muutunud ning Eesti kalendris on nüüd rohkem puhke- ja lühendatud tööpäevi. Samas on töötajate produktiivsus ja üldine rahulolu tõusnud. Statistika näitab, et ületöötamisest põhjustatud stressi ja depressiooni määr on vähenenud. Samuti on langenud ka alkoholi tarbimise protsent.

Tallinnas jalutades märkab meie külastaja, et paljud suurte rahvusvaheliste kettide kauplused ja söögikohad on asendunud kohalikega. Väikeettevõtete äri edeneb aina paremini. Masstoodangule orienteeritud korporatsioonidel aga enam nii hästi ei lähe. McDonald's on oma uksed Eestis kinni pannud ning Viru ja Vana-Viru nurga peal ilutseb nüüd kohalik kultuurikeskus, kus asub ka mõnus kohvik ja tervisetoodete pood. Kuna kohalikud elavad nüüd säästlikumalt ja jätkusuutlikumalt ega põe enam nii suurt šoppamishullust, on kaubanduspind elaniku kohta vähenenud. Samas kindel majanduskasv jätkub endiselt, kuna palju enam müüakse kohalikku toodangut ning tooteid ja teenuseid väärindatakse rohkem.

Eesti on aasta läbi turiste täis, kuid need ei ole enam need reisijad, kes tulevad nädalavahetuseks odava alkoholi järele (mis pole enam ammu odav) või kruiisilaevaga paariks tunniks vaid selleks, et vanalinnaga tutvuda. Slow Estonia tõmbab ligi aeglase reisimise harrastajaid igast maailma nurgast. Nad tulevad paariks nädalaks või isegi paariks kuuks, et avastada Eesti kõiki aeglaseid linnu ja külasid, sukelduda kohalikku kultuuri, proovida kõikvõimalikke eestimaiseid tooteid, osaleda mõnel kursusel või töötoal ja elada päris eesti elu. Nende kaudu levib sõnum imelisest Slow Estonia´st aina kaugematesse maailma paikadesse.

Tööasjus külastab meie külaline ühte kohalikku kooli. Ka hariduses on vahepeal leidnud aset olulised muutused. Pea iga haridusasutuse päevateemadeks on nüüd demokraatliku ja aeglase hariduse printsiibid. Koolid valmistavad ette aktiivseid, motiveeritud, loovaid ja iseseisvaid mõtlejaid, kellel on vabadus valida, mida nad kõige rohkem õppida tahavad ja mis kiirusel. Õppekavade tuumaks ei ole enam passiivne kuulamine ja eksamiteks tuupimine. Suur rõhk on pandud õpilaste sisemisele tasakaalule ja emotsioonide tervendamisele. Kohustuslikud meditatsioonitunnid on iga klassi tunniplaanis, mille tõttu on langemas õpingutega seotud stressitase. Lapsed ja noored on muutumas teadlikumaks ja empaatilisemaks ning koolisisene kiusamine on kõvasti vähenenud.

Hiljem saab meie külastaja teada, et samuti viiakse läbi meditatsiooni ja kunsti praktikaid haiglates ja vanglates. Paljude haiglate koridorid ja palatid on kaunistatud roheliste taimedega ning patsiendid kuulavad mitu tundi päevas tervendavat muusikat. Tasapisi jõuavad slow-elustiili mõjutused kõikjale. Ka kõige raskemates oludes elavad inimesed püüdlevad nüüd õnne ja tasakaalu poole, mida tõestavad ka statistikaandmed, sest enesetappude arvult elaniku kohta ei ole Eesti enam Euroopa tipus. Ka edukamad ja jõukamad kodanikud on leidnud midagi sellist, mida nad on varem kahe silma vahele jätnud. On kadunud tüüpiline eestlaslik kadedus ja võistlemine, sest inimesed on avastanud midagi tähendusrikkamat.

Kõiki positiivseid muutusi ei oleks võimalik ühes artiklis üles loetleda. Kokkuvõtteks soovib meie külaline öelda, et Slow Estonia on nagu rahu oaas keset kiirustamise ja kaose kõrbe. Nüüd on tal aeg tagasi koju minna, et hakata ka oma riiki aeglaseks muutma.